Ühistransport ei ole ideoloogiline projekt, vaid igapäevane teenus, millest sõltub paljude inimeste toimetulek. Seetõttu tuleb igasse reformi suhtuda ettevaatlikult ja lähtuda päris elust, mitte ainult Exceli tabelitest.
Praegune lähenemine tekitab põhjendatud küsimusi. Kui isegi süsteemi seest kostab kahtlus, kas kavandatav reform tööle hakkab, siis on selge, et otsuseid tehakse liiga suure kiirustamisega.
Rääkides kokkuhoiust, kaalutakse lahendusi, mis muudavad ühistranspordi kasutamise kallimaks samal ajal, kui valitsus nügib inimesi automaksuga loobuma isiklikust autost. See ei ole loogiline ega õiglane. Kui kulusid vähendatakse pensionäride ja lastega perede arvelt, ei ole see mitte reform, vaid probleemide edasilükkamine.
Riigi tugevus ei seisne loosungites, vaid selles, kas otsused teevad Eesti inimestel oma igapäevase elu korraldamise kergemaks või raskemaks. Kui otsused teevad järjepidevalt elu raskemaks, kaob ka usaldus. Tänase valitsuse puhul on see juba ammu juhtunud.
EKRE näeb siin teistsugust teed. Ühistranspordi raha tuleb kasutada mõistlikumalt ja jätta lastega pered ning pensionärid rahule. Vähendada on vaja bürokraatiat, lihtsustada hankeid ja lõpetada tarbetu halduskoormus, siis tekib ka lisaraha. Bussiveo hangetel tuleb lähtuda tegelikest vajadustest, mitte rohepöörde nõuetest, mis ajavad teenuse kalliks ja graafikud hõredamaks. Otsused liinide kohta peavad sündima kohapeal, seal, kus olusid päriselt tuntakse. Nii on võimalik pakkuda toimivat teenust, mis inimeste liikumisharjumuste- ja vajadustega kattub.
Lahendused on olemas, vaja on selget mõistust, vastutustunnet ja arusaama, et valitsus töötab rahva heaks mitte vastupidi!
Siim Pohlak, Riigikogu liige (EKRE)