Riigikogu EKRE fraktsiooni külastasid täna rektorid Martti Kiisa (Tallinna Tehnikakõrgkool), Piret Viirpalu (Kõrgem Kunstikool Pallas), Andrus Pedai (Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor), Ulla Preeden (Tartu Tervishoiukõrgkool) mereväekapten Johan-Elias Seljamaa (Kaitsevae Akadeemia), Koit Kaskel (Eesti Lennuakadeemia) ja Piret Reinus (SA Eesti Rakenduskõrgkooli juhatuse liige).
Rektorid tegid ülevaate rakenduskõrgkoolide hetkeseisust ja vaatest tulevikku.
Põhjalikult räägiti, kui oluline roll on rakenduskõrgkoolidel Eesti ühiskonnas. Just nendest koolidest tuleb Eesti majandusele hädavajalik tööjõud. Rakendusmagistri- ja -doktorikraadidel on Eestis tulevikus loodetavasti riigi vaatest aina väärtuslikum roll.
Rektorid tõid välja, et kõikidesse nende juhitud koolidesse aastast aastasse huvi õppima tulla kasvab, sest siin koolitatakse välja oma Eesti noori, kellele on tööturul kooli lõpetades koheselt olemas töökoht. Mõnel erialal juba ka kooli kõrvalt.
Väga oluliseks peetakse meie enda Eesti noorte harimist, see on prioriteet – Eesti ressurss on Eesti inimene ning siin on vaja riigil saata välja selge sõnum, et meil on sellise haridusega noori tööturul väga vaja. Prioriteet on ka eestikeelne õpe.
Rakenduskõrgkooli õppima minek on vastutustundlik valik, sest koolitatakse erialade inimesi, kellele on töökoht pakkuda. 90-100% vilistlastest leiab erialase töö.
Ülikoolidest tuleb välja rohkelt kraadiga inimesi, kes tööle asuvad hoopis muule erialale, sest omandatud erialal tööd pakkuda ei ole, ometi toodetakse Eestis ülekaalukalt rohkem akadeemilist kõrgharidust.
Riigil tuleks senisest märksa selgemalt sõnastada eesmärk ja välja töötada strateegia, milliste erialade inimesi meil vaja on.
Rakenduskõrgharidus on ka riigile soodsam. Näiteks kõige kallim jooksevkulu üliõpilasele on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias – 17 194 eurot. Järgneb Tartu Ülikool 15 642 euroga. Tallinna Ülikoolis on see summa 6 773 eurot.
Rakenduskõrgkoolides kõige kallim õppekoht on Eesti Lennuakadeemias, makstes 16 824 eurot. Tallinna Tehnikakõrgkooli, Tallinna Tervishoiukõrgkooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli jooksevkulu õppija kohta jääb alla 4000 euro.
Koolide rahastamisel oli suur tugi riigi poolt makstud tegevustoetus, mis iga aastaga kasvas 15%. Kasvuga eelarve oli vaid kaks aastat ning praegu on selgelt tunda, et see pärsib ka arengut. Meil on veel aastani 2029 suured põlvkonnad, kellele haridust anda. Aastast 2030 väheneb õpilaste arv nii keskkoolis kui kõrgkoolis.
Olulise küljena toodi välja, et rakenduskõrgkoolidest tulevad ka spetsialistid, kes oskavad kriis- ja eriolukordades ka reaalselt midagi teha, olgu nendeks siis meditsiinitöötajad, insenerid, tehnikaspetsialistid lennunduses, piloodid, juhid kaitsevaldkonnas või ettevõtluses.
Probleemi nähakse ka tänases põhi- ja gümnaasiumiõppes, kust väljuvad õpilased, kes ei saa hakkama isegi kitsa matemaatikaga, raskusi teeb eesti keeles kirjutamine ning vajaka jääb sotsiaalsetest oskustest. Selle vähendamiseks tehakse oma koolides lisatööd.
Lisatööd tehakse ka eesti keele õpetamisega, nt Narvas. Kui koolitatakse juhte, siis juht peab tänapäeva maailmas oskama tingimata ka inglise keelt.
Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu sõnum on, et Eesti ei vaja enam uusi üldsõnalisi strateegidokumente ega OSKA -raporteid, kui me neid ei suuda ellu viia. Samamoodi ei vajata mõtteviisi „andke lihtsalt rohkem raha ja küll me ise teame, mis on õige“.
Vajatakse selget fookust, ühist arusaamist ja ühiskondlikku kokkulepet: mida me ootame kõrghariduselt ning millise süsteemi ja visiooni nimel me reaalselt tegutseme. Rakenduskõrgharidus ei ole vähem väärtuslik, vaid kvaliteetne hariduse, mitmes sektoris tööturu ja teenuste toimimise oluline lüli. Ilma selleta ei ole Eestil võimalik tagada tervishoiu, julgeoleku, tehnikasektori, hoolekande ega loomemajanduse arengut ja järelkasvu.
Lõpetuseks väärib märkimist, et ajal, mil meil suurendatakse kaitsekulutusi ja räägitakse vajadusest investeerida kaitsevõimekusse, siis ainus kool, mille eelarvet vähendati oli Sisekaitseakadeemia.