Neljapäeval toimus Riigikogus hoiu-laenuühistu seaduse muutmise eelnõu teine lugemine ja EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid leidis, et sellega mängitakse suurpankadele trumbid kätte.
“Soovimata pikalt kõnet pidada, ma lihtsalt kasutasin võimalust läbirääkimistes osaledes kõneleda veidikene ja jätkata seda diskussiooni, mida me siin juba pidasime, sellepärast et minu võimalus esitada kaks küsimust on ammendatud.
Ma veel kord juhin tähelepanu sellele, et minu hinnangul ei ole sugugi kindel, et see meede põhiseaduse riive näol, mida see eelnõu ette näeb, on kooskõlas põhiseadusega. Nagu ma eelnevalt osutasin, selleks, et põhiseaduslike õiguste riive oleks kooskõlas põhiseadusega, peab see olema nii sobilik, vajalik kui ka mõõdukas. Probleem on just nimelt vajalikkuses. Härra kolleeg Võrklaev just nimelt selgitas, et küll kaaluti võimalust, et sama eesmärki võiks saavutada ka vähem riivavate meetmetega, näiteks teatava künnise kehtestamise näol, milleni või mille raames tegutsedes võiksid hoiu-laenuühistud jätkuvalt oma tegevust jätkata. Või siis see aspekt jäi vist mainimata teil või vastamata, mis puudutab tõhusamat järelevalvet.
Aga mina ei näe, miks on võimatu näiteks sätestada künnis. Te ütlesite, härra Võrklaev, et kuhu see künnis siis asetada. Noh, see on valiku koht, aga tegelikult võiks asetada ja vähemalt vaadata, kas see leevendab neid probleeme, millega on silmitsi seistud, või mitte. Kui ei leevenda, siis on ju alati võimalik kas künnist langetada või siis liikuda edasi selle faasi juurde, kuhu praegu soovitakse kohe liikuda hästi suure hüppega. Aga miks mitte näiteks sätestada sellist piiri, et hoiu-laenuühistud võivad jätkata tegutsemist samas vormis tingimusel, et nende liikmete arv ei ületa numbrit x.
Ma ei ole valdkonna spetsialist, ma ei oska öelda, mis see number praegu võiks olla, ma ei ole sellesse küsimusse nii põhjalikult süvenenud, aga oletame, et ta on näiteks, ma ei tea, tuhat inimest. Miks see oluline on, on see, et kui ka see hoiu-laenuühistu peaks nii-öelda hapuks minema, siis see kahju ühiskonnale ei ole niivõrd suur kui näiteks juhul, kui me räägime ühistust, millel on võib-olla 25 000 või 30 000 või 50 000 liiget. Selles mõttes on see risk lihtsalt kvantitatiivselt palju väiksem.
Teine võimalus künnist sätestada oleks ju hoiuste mahtude järgi. Ma ei tea, mis iganes see number oleks, näiteks 10 miljonit või 25 miljonit või üldse väiksem summa. Küla tasandil mingisugune ühistu opereerib, ütleme, kuni miljoni piires või nii edasi. Ma ei näe, miks see on võimatu. Kui me räägime nii väikesest hoiuste mahtudest nagu näiteks miljon eurot, siis kahju ühiskonnale, kui see projekt peaks minema vett vedama, ei ole jällegi nii suur.
Lõppude lõpuks ei saa ju ka võtta sellist suhtumist, et riik on nagu lapsehoidja ja ütleb, et ei, me ei saa lubada isegi väikest kahju. Me ei saa lubada isegi väikest kahju! Samast kaalutlusest lähtudes võiks ju öelda, et keelustame ära alkoholi tarbimise üleüldse. Tõsi, osa inimesi oskab kasutada alkoholi mõõdukalt, mõistuspäraselt, aga siiski leidub päris palju neid, kes ei oska. No me ei saa lubada seda, eks ole, et inimestele tekib nii palju kahju ja perevägivalda ja kõik, mis sellega kaasneb – keelame ära.
Ma arvan, et see ei ole selline õigusriigile kohane lähenemine. Põhimõtteliselt on ikkagi täiesti aktsepteeritav võtta ka selline hoiak, et jah, inimesed teavad, et kui nad paigutavad oma raha näiteks hoiu-laenuühistusse, siis sellega kaasnevad riskid A, B ja C. Sa pead neid riske kaaluma ja ütled, jah, sellest hoolimata ma soovin need riskid aktsepteerida, sellepärast et mina soovin hoiustada oma raha hoiu-laenuühistus, mitte pangas. Ma soovin teha seda kohalikul tasandil, toetada kohalikku ettevõtlust, mitte toetada sellist majanduslikku formatsiooni, kus põhimõtteliselt hoiustamise ja laenamisega saavadki tegeleda ainult pangad.
Nii et võtta vastu selline seadusandlik meede, mis sunnib seniseid hoiu-laenuühistuid oma tegevust ümber korraldama ja reorganiseerima ennast pankadena, tähendab ilmselgelt seda, et paljud hoiu-laenuühistud peavad oma tegevuse lõpetama. See ilmselgelt soosib pankade huve, sellepärast et kõrvaldab konkurentsi, aga minu arvates riik ei peaks sellisel viisil tegutsema.
Me oleme ju varemgi näinud mustreid, mis peegeldavad sedasama hoiakut, et kõikvõimalikke makse on peetud võimalikuks tõsta, välja arvatud see üks ettepanek, mis oli, et kehtestaks pangamaksu sarnaselt Lätile ja Leedule olukorras, kus pangad võtsid väga suuri intressitulusid tulenevalt sellest, et euribori lihtsalt tõsteti. Mulle paratamatult jääb selline mulje, et need seadusandlikud projektid, mis siit järjest tulevad või ei tule, teenivad ikka ühte ja sedasama huvi, milleks on pankade huvide kaitse.”