Vaimulik Roland Tõnisson kirjutab sotsiaalmeedias ühest süvenevast nähtusest, nimelt “varrofoobiast”, ja Riigikogu oravalauljanna seotusest sellega.
“Varrofoobiast on kujunenud punarohelise poliitika üks alustalasid. Vähemasti näib nii, et oma truuduse tõestamiseks on Varro kallal närimine kohustuslik.
Ehk siis Varro puhul kehtib see vana ütlus: “Ega ma siis nii kehv mees ole, et mul vaenlasi ei oleks.”
Kõiges ma Varroga päris nõus olla ei saa, aga tuleb tõdeda, et Vargamäel ei ole talle väitluskunstis vastast. Kuidas küll frau Luisa temaga sõneleb? Seda on tõesti raske ette kujutada!
Üks poliitik, kelle nimi on vist seotud ühe aastaajaga, ei osanud hiljuti muud teha kui küsida rumalusi ja keksida seejuures, piltlikult öeldes, jalalt jalale ja ajada keelt suust välja.
Piinlik, seltsimehed! Üldse iseloomustab Vargamäel peetud debatte madalalaubaline plõksimine. Soomeski osatakse öelda kõike üsna viisakas kastmes.
Mõistmaks ja rakendamaks Churchilli soovitust: “Vastane tuleb saata peesse sellisel moel, et ta hakkaks põnevusega ootama seda huvitavat reisi,” on meil väga pikk maa. Vaadates, kuidas võimu kaaperdanud psühhopaadid lagastavad maad ja rahva hinge, ei ole ma aga pika tulevikuplaani suhtes eriti optimistlik.”
Lisatud: Varro Vooglaiu enda kommentaar: “Huvitav, mina pole küll märgunud, et oleksin Luisa Rõivasega Riigikogus või kusagil mujal mingeid vaidlusi pidanud — rääkimata teravatest vaidlustest. Veelgi enam, ma pole märganud ka seda, et Rõivas oleks Riigikogus üldse kellegagi mingeid vähegi tõsiseltvõetavaid vaidlusi pidanud. Pigem on tegu ühega neist koalitsioonisaadikutest, kelle suust polegi parlamendis pea midagi kuulda.”
