Kas teie teate? Googeldame. Eesti keel. Sorides põhiseadust ka justkui eesti keel. Aga tegelikult? Pole ju.
Mis keeles saite viimati teate selle kohta, et teie EW pass on valmis? Eesti. Vene. Inglise. Miks vene?
Vene koolide kontekstis (haridusministeeriumi ametlikus pruugis) pole üldse terminit riigikeel. Oh üllatust, eesti keel on neil koguni teine keel peale esimest ehk siis vene keelt.
“Eesti keel kui teine keel” kõlab tänase päevani hariduslikes annaalides ja ühelgi eesti patrioodil ei lähe süda pahaks? Ja vene keel on esimene keel ka paljude teiste rahvaste jaoks, kes seda koolis õpivad.
Riigiaparaadi jaoks, KOV-des, LOV-des, on eesti keel lihtsalt üks keel enne vene keelt. Kultuuriasutused, mis okupatsiooni ajal olid sageli dissidentliku eestluse kandjad, on sageli riigikeele väärindamisest loobunud.
Tallinna Linnaelu muuseumi maja pärineb aegust, mil Vene tänava kaupmeeskonna majadesse küttesüsteeme ei ehitet, sest äkki jäävad venelased talveks siia ega lähegi enam minema. Seda kõneles minu õppejõud sügaval okupatsiooni ajal. Vinge õppejõud, kõneles muudki.
Nüüd aga-seesama Euroliitu kuuluva riigi pealinna Linnaelu muuseum võtab tööle külastusjuhte, kelle oskuste kvintessents ja tohutu boonus on vene keele oskus.
Jutu järgi käib meil eestikeelsele koolile üleminek. Pange tähele, keegi ei räägi riigikeelest. Omandada tuleb mingi teine keel. Mitte riigikeel.
Meil on riigikaitse, riigipiir, riigitelevisioon…(mis on pooleldi venekeelne), aga riigikeelt meil haridussüsteemis ei ole. Riigikultuuri ka ei ole. Kristina Kallas on öelnud, et eesti kultuur on vaid üks kultuuridest, mida siin riigis võib viljeleda, et sel polevat eeliseid.
Kõva jutt käib ümber umbkeelsete õpilaste, kes ei saa hakkama ei sõjaväes ega kusagil mujal. Aga Eesti linnaelu muuseumi on vaja venekeelset külastusjuhti.
Kellele ta hakkab vene keeles ekskursioone tegema? Vene koolide õpilastele, kes meeleheitlikult vajavad eestikeelset suhtlust ja kultuuriruumi, et nad üldse oleksid võimelised riigikeelt omandama. Iga kultuuri-ja muu asutus peaks ju andma oma maksimaalse panuse, et Eesti avalik ruum oleks riigikeelne!
Aga ei, meie haridus- ja muu poliitika on nagu vähk, haug ja luik vankrit vedamas.
Ühelt poolt paneme miljonid magama muulastele mingit eesti keelt õpetades ja teiselt poolt hoolitseme piinliku hoolega selle eest, et nad kusagil, jumala eest, eesti keelega kokku ei puutuks.
Varustame kõik, mis võimalik, venekeelse tõlkega. Lausa hoiatame: ärge liginege, ohtlik kohalik keel!
Meile on vaja uut valitsust. Kel on mune taastada avalikus ruumis riigikeel, see üks ja ainus. Lõpetada “venekeelse elanikkonna” mahitamine. Jälk on, et iga kord enne mistahes valimisi, läheb venekeelsetele pugemiseks ja keegi ei ütle kõva häälega välja, et sellist elanikkonda ei tohiks meil 30 aastat enam olemaski olla. Siin peaks ammu olema üks eesti rahvas, mis koosneb …ca 240 erinevast rahvusest.
Eesti Vabariigis ühendab neid kõiki rahvusi avalikus ruumis kasutatav riigikeel, eesti keel. Euroliidu ühiskeel on inglise keel, see olgu ettevõtel-asutustel osata, sobib ka turistile. Kogu lugu.
Lätlased, soomlased, hiinlased, venelased, burjaadid ja veel 200pluss rahvust – kõik need toredad rahvad õpivad ära riigikeele ning tegelevad loomulikult ka omakeelse kultuuriga, rikastades meie kõigi eluolu.
Uba on, et ühel võõrrahval ei saa olla erilisi eeliseid üksnes selle pärast, et nad kunagi okupantidena siia ilmusid, eestlaste keelt õppimisväärseks ei pidanud, siinset põliskultuuri ja ajalugu ignoreerisid ning nüüd oma järeltulijaid samas vaimus kasvatavad.
Sellega leppimine ei ole paratamatus vaid hale ja vilets juhtimine, mis omariiklust ja omakultuuri ei väärtusta.
Alustama peab Eesti ettevõtetest ja asutustest. Kel võõrriigi lipp ülal paremas nurgas, peaks häbenema mõlemad silmad peast. See on teie kodanikukohus, panustada riigikeele väärtusruumi.
L.S. (autor on toimetusele teada).