Tänapäeva Eestis on kujunenud kummaline olukord: kui sa märkad, et riigilaev tüürib karile, ja julged sellest kõvasti teatada, tembeldatakse sind kohe “pahatahtlikuks reisijaks”. Aga vaatame korraks loosungitest kaugemale – sinna, kus elab päris inimene, kes ei toitu direktiividest, vaid peab kuidagi katma kasvavad arved.
1. Energeetika: tuul, päike ja… lootus?
Meie energeetikapoliitika meenutab viimasel ajal hasartmängu. Oleme pannud kõik kaardid taastuvenergiale, mis on tore seni, kuni päike paistab ja tuul puhub. Aga nagu me teame, siis Eesti talvel on päikest sama palju kui poliitikutel enesekriitikat – ehk peaaegu üldse mitte.
Tuumajõud on ootel: selle asemel, et liikuda kiirelt edasi 300 MW moodulreaktoritega (SMR), mis pakuksid kindlat ja odavat baasenergiat, oleme loonud süsteemi, kus elekter on odav vaid siis, kui keegi seda ei tarbi. Üks selline “väike ja tubli” jaam kataks veerandi meie vajadusest ja me ei peaks naabrite ees müts peos odavat särtsu paluma.
Nali nurgas: praegu tundub meie plaan olevat selline: “Loodame, et naabritel on tuumaenergia ja et nad on piisavalt lahked meile seda müüma.” See on umbes sama strateegiline kui loota, et naaber kutsub sind alati õhtusöögile, sest sa ise pliiti osta ei raatsinud.
2. Kliimaministeerium ja bürokraatia “õitseaeg”
Kliimaministeeriumi loomine on ehe näide sellest, kuidas probleemi lahendamise asemel luuakse uus kiht inimesi, kes probleemi üle arutlevad. Meil on nüüd sadu uusi ametnikke, kelle peamine töö on välja mõelda, kui kõver võib olla banaan või kuidas pudeli kork peab kindlasti pudeli külge jääma (sest muidu me ju kaotame need kõik metsa vahele ära, eks?).
Prioriteedid: ajal, mil erasektor koondab, leiab riik ikka raha uute kabinetitoolide jaoks. See pole enam “riigi pidamine”, vaid riigi paisutamine.
3. Rahandusministri “gurmeenõuanded”
Meie rahanduspoliitika on liikunud Exceli-tabelitest kokaraamatusse. Kui minister soovitab rahval säästmiseks süüa pesemata kartulit ja konserve, siis tekib küsimus: kas järgmiseks soovituseks on kütta tuba vanade ajalehtedega?
Maksuküüru trikk: meile kingiti tulumaksuvabastus, aga see on nagu kingitus, mille eest pead hiljem ise arve maksma. Selle augu täitmiseks leiutati automaks ja tõsteti käibemaksu. Tulemus? Taskusse jäi 20 eurot rohkem, aga poes kulub 40 eurot rohkem. Matemaatika on karm emand.
4. Julgeolek: 2030. aasta ootel
Me kõik tahame, et Eesti oleks kaitstud. Aga avastada järsku 1,6 miljardi eurone auk laskemoonavarudes on nagu avastada keset suurt põuda, et tuletõrjeauto paak on tühi.
Huumor läbi pisarate: meie praegune julgeolekuplaan tundub ütlevat vaenlasele: “Palun oodake aastani 2030, meil on praegu riigihange pooleli ja kaup ei ole veel lattu jõudnud.” Sõda ei ole teatritekk, mida saab viis aastat ette planeerida.
5. Sildistamine vs sisu
Kõige kurvem on see, et kui sa kõige selle peale küsid: “Oodake, kas see ongi see pikk plaan?”, saad vastuseks sildi: “Agent! Putinist! Rahvavaenlane!”.
Tegelikult on oma riigi ja kultuuri hoidmine põhiseaduslik väärtus, mitte kuritegu. Kriitika valitsuse “näpukate” (nagu see hasartmängumaksu saaga) aadressil on märk sellest, et me hoolime, mitte et me teenime võõraid riike.
Kokkuvõtteks:
Eesti on imeline koht ja me oleme maailma kannatlikem rahvas. Me kirume saunas, veeretatame senti ja saame ikka hakkama. Aga me väärime juhtimist, mis põhineb kainel mõistusel, mitte diagonaalis loetud eelnõudel. Me vajame ministreid, kes mõistavad, et riik on rahva jaoks, mitte vastupidi. Ja et pesemata kartul maitses hästi vanaema juures, aga see ei tohiks olla riiklik majandusstrateegia.
Risto Ulmastu