Sel nädalal Riigikogus toimunud arutelu Istanbuli konventsiooni teemal tõestas taas poliitanalüütikute tõdemust, et liberaalsed ja vasakpoolsed naispoliitikud kasutavad poliitilistes debattides argumendina peamiselt tunnetele rõhumist, arvestamata seejuures reaalsust ja isegi seadusi.
See on tõhus poliitiline ja ideoloogiline relv, mis mõjub laiadele massidele – kui probleem ja lahendus sõnastada hästi tundeliselt ja hinge puudutavalt, eirab tavainimene kõike muud, ka olulist, ning asub “rõhutute” poolele. Eriti just vasakpoolsed marksistlikud jõud kasutavad seda taktikat laialdaselt oma kaitsealuste, naiste, migrantide ja seksuaalvähemuste puhul.
Istanbuli konventsioon ongi siinkohal hea näide – väidetavalt on see loodud naiste kaitseks ja sellele rõhutaksegi, sildistades oponendid naistevihkajateks, kuigi kogu dokument on täis momente, mis naiste kaitsmisesse üldse ei puutu, kuid mõjutavad riike ideoloogiliselt.
Riigikogus joonistus selgelt välja, kuidas ettekande teinud ja küsimustele vastav Varro Vooglaid rõhus konkreetsetele faktidele, loogikale ja reaalsusele, esitades argumenteeritud seisukohad, miks Istanbuli konventsioon on vale, tema oponendid, nii vasaknaised kui -mehed aga kasutasid peamiselt ainult süüdistust naistevastasuses.
Tunnetele rõhuvat käsitlust kasutatakse poliitikas laialdaselt – näiteks migratsiooni puhul räägitakse illegaalide õnnetust saatusest. Suur osa Aafrikast ongi vaene ja õnnetu – aga see ei tähenda, et neil tuleks Euroopasse üle kolida ja seegi Aafrikaks muuta. Massimigratsiooni õigustamisel aga rõhutakse just haledatele südametele.
Sama on seksuaalvähemustega – jah, nad ei ole nagu teised, aga see ei tohiks tähendada, et nende pärast tuleb ära nullida kogu heteroseksuaalne eluandev maailm, paraku nii just tehakse, kusjuures homoagenda on valdavalt meesgeidele rõhuv (öeldakse, et lesbid meeldivad kõigile), mehed aga ei tohiks nii nõrgukesed olla.
Emotsionaalselt võiks ju Eesti kaitseväe Ukrainasse saata, las meie mehedki rapivad “tiblasid”, kes on meid küüditanud ja okupeerinud – aga reaalsuses ei saa tunnetest lähtuda, selline samm paiskaks meid ruttu sõtta oma idapiiril. Emotsionaalselt võib oma jopegi külmetavasse Ukrainasse saata, aga siis tuleb endal külmetada.
Tunnetele rõhumine reaalsust eirates on marksistide relv ja seda kasutavad aktiivselt vasakleeri naispoliitikud – on ju naised tundelisemad ja empaatilisemad kui rohkem mõistusega asju võtvad mehed, seega on asi isegi mõistetav. Aga ei tohi järele anda neile, kes iga probleemi puhul pisara poetavad ja kalli-kalli teha tahavad, sest nii probleeme ei lahendadata, vaid enamasti süvendatakse. Vasakliberaalsed naispoliitikud on siin ohutegur.
Tegelikult pole vaja mingit Istanbuli konventsiooni, aitab tõhusast karistusseadustikust, aktiivsest politseist ja õiglasest kohtusüsteemist, pluss naiste ideoloogiavaba kaitsmine kogu ühiskonna poolt.
Uued Uudised