Töö ja raha keskse rolli kaotamine avaldab sügavat mõju inimpsüühikale ning mõjutab lisaks individuaalsele heaolule ka ühiskondlikku elu. Töövajaduseta elamine võib kaasa tuua sügavaid psühholoogilisi ja emotsionaalseid väljakutseid.
Tehisintellekti (TI) ja automatiseerimise kujundatud maailmas seisame silmitsi küsimusega, kuidas muutub töö tähendus inimeste elus. „Kas meil on võimalik maailm, kus tööl ei ole paljude inimeste jaoks sama keskset rolli kui tänapäeval, kus inimesed leiavad oma tähenduseallika mujalt? Või kus töö on seotud muude asjadega? Muud asjad on pigem seotud rahulolu kui majandusliku ellujäämisega?“
Need küsimused on esitanud Dario Amodei, üks mõjukamaid mõtlejaid turvalise tehisintellekti (TI) arendamisel, kes on selle murrangulise tehnoloogia võimalusi ja riske põhjalikult uurinud.
Elon Musk on varem väljendanud visiooni, et raha ja töö võivad lõpuks muutuda ebaoluliseks, peamiselt universaalse baassissetuleku kehtestamise kaudu. Kuid see idee tekitab psühholoogilise dilemma: paljude jaoks tähendab töö enamat kui lihtsalt sissetulekuallikat ja sotsiaalset tunnustust. See on elu mõtte, eneseteostuse ja vaimse tervise seisukohalt ülioluline tegur. Töö ja raha lahutamine võib avaldada sügavat mõju individuaalsele heaolule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele.
Töö kui struktuuri ja identiteedi allikas
Töö annab elule struktuuri. Paljude inimeste jaoks on tööpäev usaldusväärne rutiin, mis struktureerib päeva ja loob tähenduse. Ärkamisaeg ja päeva korraldamise viis sõltuvad sageli ees ootavatest ülesannetest. See struktuur aitab päeva korraldada ja annab elule suuna.
Tulevikus, kus töö võib olla vähem tähtis, võib see põhiline struktuurivajadus kaduda.
Psühholoogiliselt võivad sellised muutused viia desorientatsioonitundeni. Ilma tööta kui elu lahutamatu osana võib piir „vaba“ ja „kohustusliku“ aja vahel hägustuda. Selge ülesande puudumine võib viia tühjustundeni – probleemini, mida inimesed kogevad sageli eksistentsiaalse ärevuse või omamoodi identiteedikriisina.
Eneseaustuse ja sotsiaalse tunnustuse kaotus
Töö oluline psühholoogiline aspekt on selle mõju enesehinnangule. Paljudes ühiskondades ei ole töö mitte ainult majanduslik vajadus, vaid ka inimese enda identiteedi väljendus. Töötajad tunnevad end vajaliku ja austatuna. Inimesed defineerivad end sageli oma ametialase rolli kaudu ja see määratlus on sügavalt juurdunud sotsiaalsesse struktuuri.
Tulevikus, kus tehisintellekt ja automatiseerimine võtavad enda kanda palju ametialaseid ülesandeid, võib vajaliku olemise tunne väheneda. Tulemuseks on sageli eneseaustuse ja enesehinnangu kaotus. Need, kes ei tee „nähtavat“ tööd, võivad end tajuda kasutu või ebaolulisena, mis võib viia negatiivsete psühholoogiliste mõjudeni, nagu depressioon, ärevus või enesehinnangu langus. Need psühholoogilised mõjud võivad olla eriti väljendunud ühiskondades, mida tugevalt mõjutavad „edu“ ja „produktiivsuse“ mõisted.
Võõrandumine ja tähenduse puudumine
Paljude inimeste jaoks on töö eneseteostuse protsess. See pakub ruumi oskuste arendamiseks, väljakutsete ületamiseks ja edu kogemiseks. Kui see protsess asendatakse automatiseeritud süsteemidega, võib see viia tähenduse loomiseks vajaliku kogemuse kadumiseni. Psühholoog Viktor Frankl, kes uuris intensiivselt elu tähenduse teemat, väitis, et inimesed arenevad sageli kõige rohkem siis, kui neil on tähendusrikas ülesanne – olgu see siis töö, sotsiaalse suhtluse või väljakutsete ületamise kaudu.
Tulevikus, kus masinad võtavad üle enamiku tegevustest, võivad inimesed sattuda eksistentsiaalsesse kriisi, sest neilt võetakse võimalus oma pingutuste ja kogemuste kaudu mõtestada iseennast. Elu ilma väljakutseteta ja võimaluseta ennast töö kaudu tõestada võib inimeste vaimsele tervisele märkimisväärset survet avaldada.
Teine psühholoogiline risk on võõrandumine: kui inimesed ei tee enam ise oma tööd, vaid jätavad selle ülesande masinatele, kaotavad nad juurdepääsu oma „mina“ olulisele osale. Inimene kipub samastuma tegevustega, mida ta teeb – see, mida ja kuidas tema töös tehakse, moodustab tema „mina“. Kui tehisintellekt vähendab neid samastumisvõimalusi, võib see suurendada võõrandumise ja isolatsiooni tunnet.
Kuulumisvajadus ja sotsiaalne ühtekuuluvus
Töö on ka sotsiaalsete sidemete keskne komponent. Tööl luuakse sõprussuhteid, võrgustikke ja jagatud identiteeti. Gruppi või kogukonda kuulumine võib olla inimese psühholoogilise heaolu jaoks ülioluline. Kuna üha rohkem tööd asendatakse masinatega, on oht, et need sotsiaalsed sidemed nõrgenevad. Automatiseeritud maailmas võib „koostöö“ ja „kogukonna“ tähtsus väheneda ning paljud inimesed võivad tunda end sotsiaalselt isoleerituna.
Psühholoogilised uuringud näitavad, et gruppi kuulumise tunne on üks inimese põhivajadusi. Kui töö seda vajadust enam ei rahulda, tuleb luua uusi sotsiaalseid ruume ja suhtlusvõimalusi, et vältida vaimse tervise probleeme, nagu üksindus ja depressioon.
Saavutusmotivatsioon ja eneseteostuse poole püüdlemine
Teine aspekt, mida me ei tohi tähelepanuta jätta, on inimese motivatsioon. Paljud inimesed töötavad mitte ainult majanduslikel põhjustel, vaid ka seetõttu, et nad tunnevad sisemist soovi saavutada, õppida ja areneda. Töö on viis ennast teostada, isiklikke eesmärke saavutada ja oma elu tähendusrikkaks muuta. See sisemine motivatsioonitegur on psühholoogilise heaolu oluline komponent.
Eriti inimeste jaoks, kellel on tugevad saavutus- ja edasijõudmisambitsioonid, on ametialane edu tihedalt seotud inimese enda identiteediga. Karjäärieesmärgid, staatuse saavutamine ja kõrge sissetulek toimivad tugevate motivatsiooniallikatena ja isikliku saavutuse mõõdupuuna. Tunnustust, ressursside üle võimu ja võimalust oma elatustaset oluliselt tõsta mõistetakse raske töö tulemusena ning samal ajal õigustatakse suurt aja- ja psühholoogilist pühendumust.
Kui tehisintellekt teeb suurema osa tööst ära, võib paljudel inimestel olla raske leida uut sisemise motivatsiooni allikat. Ilma vajaduseta iga päev keerulisi ülesandeid lahendada võivad inimesed tunda end „suletuna“ või „mittevajalikuna“, mis võib viia frustratsiooni ja sisemise rahutuseni. Psühholoogiliselt võib see tõsiselt mõjutada elu vajalikkuse tunnet.
Võimumotivatsioon psühholoogia ja tehisintellekti pinges
Selles kontekstis mängib keskset rolli ka võimumotivatsioon. Töö pakub mitte ainult eneseteostuse võimalust, vaid ka institutsionaliseeritud välja mõjuvõimu teostamiseks ja legitimeerimiseks. Võimust motiveeritute jaoks on professionaalne kontekst eriti atraktiivne, kuna see ühendab endas hierarhilisi struktuure, formaalseid otsustusõigusi ja juurdepääsu nappidele ressurssidele. Töötajate juhtimist, eelarvete kontrolli või strateegilist otsuste langetamist ei mõisteta ainult funktsionaalsete ülesannetena, vaid isikliku efektiivsuse ja sotsiaalse tähtsuse väljendusena.
Võimumotivatsioon ei väljendu tingimata võimu domineerivas teostamises, vaid sageli püüdluses kujundada protsesse, võtta vastutust ja pidevalt laiendada oma mõjusfääri. Selles mõttes on professionaalne edu nähtav tõend enesekehtestusest ja pädevusest. Tiitlid, ametikohad ja organisatsiooniline ulatus toimivad sümboolsete markeritena, mis kindlustavad sotsiaalse tunnustuse ja stabiliseerivad inimese identiteeti. Tööst saab seega keskne meedium, mille kaudu mitte ainult ei avaldata mõju, vaid ka sotsiaalselt legitimeeritakse ja internaliseeritakse.
Eriti tulemuskesksetes töökultuurides on võimumotivatsioon tihedalt seotud normatiivsete ootustega tootlikkuse ja pühendumuse osas. Suurt pühendumust, pikki tööaegu ja pidevat kättesaadavust ei aktsepteerita mitte ainult eesmärkide saavutamise vahendina, vaid neid tõlgendatakse ka mõjuvõimu ja otsustusõiguse laiendamise vajaliku eeltingimusena. Sel viisil aitab töö oluliselt kaasa võimu taotlemise suunamisele sotsiaalselt aktsepteeritud radadele ja samal ajal paneb selle paistma individuaalse saavutusena. Võimumotiivil on seega professionaalse tegevuse kontekstis kõrge psühhodünaamika; kui see blokeeritakse, võib tekkida frustratsioon ja agressiivsus.
Juhtide võimumotivatsiooni blokeerimine tehisintellekti abil on tõsine psühhosotsiaalne riskitegur. Frustratsioon ja agressiivsus ei ole individuaalsed nõrkused, vaid pigem mõistetavad reaktsioonid struktuurimuutustele. Oluline on see, kas organisatsioonid muudavad võimu, mitte lihtsalt asendavad seda tehniliselt.
Psühholoogilised väljakutsed tehisintellektist küllastunud tulevikus
Esmapilgul võib nägemus tulevikust ilma töö ja rahata tunduda utoopiline – maailm, kus iga inimene saab oma põhivajadused pingutuseta rahuldada. Psühholoogilisest vaatenurgast sai aga siin selgeks, et selline maailm võib tekitada märkimisväärseid väljakutseid. Struktuuri, enesest lugupidamise, sotsiaalse tunnustuse ja eneseteostuse võimaluse kadumine võib viia sügavate psühholoogiliste kriisideni.
Lahendus ei ole töö ja raha täielik kaotamine, vaid uute töö- ja elumõtete vormide loomine, mis eksisteeriksid koos automatiseerimise ja tehisintellekti arenemisega. Isegi tehnoloogiast domineerivas maailmas peab inimestel olema võimalus arendada oma identiteeti, tugevdada enesehinnangut ja leida elumõte mitte ainult tarbimise ja vaba aja, vaid ka loomingulise, sotsiaalse ja tähendusrikka töö kaudu.
Tuleviku psühholoogiline väljakutse on toetada inimesi tehnoloogiamaailmas, et nad saaksid jätkuvalt oma elueesmärke taotleda ja leida täisväärtusliku elu. Tehisintellekti ei tohiks vaadelda kui ohtu elu mõttele, vaid kui võimalust avastada uusi töö- ja eneseteostusvorme.
Integratiivne psühholoogiline mudel, mis kaasab tehisintellekti inimeste igapäevaellu, võiks olla oluline.
Külalisartikkel Bodo Neumannilt
Allikas: reitschuster.de