Elektri hinnast rääkimine just neil hetkedel, kui elekter on kallis ja seda kõige rohkem vajatakse, on poliitiliselt nutikas võte. Küündimatu on aga pakkuda selle probleemi lahenduseks tootmisviisi, mida parasjagu ei ole – päikest ja tuult. Ükski lisanduv tuulik ega päikesepaneel ei pane tuult puhuma ega päikest paistma. Eestis ei ole probleemiks taastuvenergia nappus, vaid selle juhitamatus, ebaefektiivne lõimimine elektrisüsteemi ning ületootmisega kaasnev varjatud kulu.
Utilitas Windi juhatuse esimehe Rene Tammiste hinnangul muudab taastuvenergia vähesus Eesti sõltuvaks impordist ning iga viivitatud aasta tõstab tarbija elektrihinda. Minu hinnangul on see avaliku arvamusega manipuleerimine ja tegeliku olukorra eitamine.
Toon konkreetse näite. Eesti Energia taastuvenergia tootmisvõimekus kasvas viimase aasta jooksul märkimisväärselt: Eestis lisandus 255 megavatti Sopi–Tootsi tuulepargist ning Leedus 90 megavatti Kelme II pargist. Ometi tootis kontsern tänavu kolmandas kvartalis vaid viis protsenti rohkem taastuvenergiat kui aasta varem ning põhjuseks ei olnud tuulevaikus, tagasilöök oli seotud turuolukorraga: madala hinnaga tunde on sedavõrd palju, et taastuvenergia ei pääsenud turule. Nagu ettevõtte juhid on Äripäevas selgitanud, oli „võimsust rohkem kui müüki“ ning ligi veerand taastuvenergia tootmisvõimsusest jäi kasutamata.
Eesti Energia juht Andrus Durejko on ERRile öelnud, et üksik tuulepark ei ole praegustes turutingimustes ilma müügiportfellita elujõuline. Just sel põhjusel müüdi ka Soomes Tolpanvaara tuulepark alla omahinna. „See aeg, kus ehitati usu peale, on möödas. Investorid on palju konservatiivsemad,“ märkis Durejko. See on otsene tõend, et ka tehniliselt toimiv tuulepark võib osutuda majanduslikult elujõuetuks, kui hinnariske ja turukõikumisi ei suudeta juhtida.
Sarnast hinnangut jagab ka Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Terje Talv, kelle sõnul on praegustes hinnatingimustes äärmiselt keeruline rajada uusi tuuleparke nii, et need oleksid kasumlikud ja täidaksid neile pandud ootusi. See omakorda kinnitab, et ilma riigipoolse toe ja garantiideta ei ole sellised arendused majanduslikult jätkusuutlikud.
Arendajate väide, et „paarsada megavatti uut tootmist tasandaks hinnatippe“, ei vasta tõele. Hinnatipud ei teki seetõttu, et meil on vähe tuuleparke, vaid seetõttu, et meil on liiga vähe juhitavat tootmist, ebapiisav salvestus ning haavatavad välisühendused. Iga uus tuulepark, mis lisandub süsteemi ilma juhitava võimsuse ja reaalse salvestusvõimaluseta, ei suurenda varustuskindlust, vaid süvendab süsteemi ebastabiilsust.
Viimase paari aastaga on Eestis lisandunud ligi 1000 megavatti päikeseenergiat ning sadu megavatte tuuleenergiat. Tulemuseks ei ole olnud tarbijale odavam elekter, vaid volatiilsem hinnakõver, sagedasemad hinnatipud ja kasvavad võrgutasud. See kinnitab, et probleem ei ole tootmisvõimsuse vähesuses, vaid energiapoliitika vales fookuses – Eesti energiapoliitika peaks keskenduma hoopis juhitavatele võimsustele.
Väide, et iga viivitatud aasta tuuleenergia projektidele tähendab tarbijale kõrgemat elektrihinda, ei pea samuti vett. Tarbijale tähendab kõrgemat hinda hoopis see, kui süsteemi rajatakse järjest enam juhitamatuid tootmisvõimsusi, mille tasakaalustamise kulud laotakse tarbija turjale. Mida rohkem tuult ja päikest ilma juhtimiseta, seda suuremad on lisanduvad tasud.
Alates sellest aastast on elektriarvele lisandunud tasakaalustamisvõimsuse kulu ning varustuskindluse tasu. Eleringi selgituse kohaselt rahastatakse tasakaalustamisvõimsuse kulust kiiresti reageerivaid elektrijaamu ehk sagedusreserve, mida kasutatakse siis, kui tootmine järsult muutub. Sisuliselt maksame tuulikutele ja päikesepaneelidele ka selle eest, et need üle ei toodaks. Varustuskindluse tasu eest hoitakse töös ja rajatakse juhitavaid elektrijaamu, sealhulgas põlevkivi- ja gaasijaamu, et tagada elektrivarustus ka pimedatel öödel ja tuulevaiksetel päevadel.
Väide, et Eesti sõltuvus impordist tuleneb vähesest taastuvenergiast, on eksitav. Tegelik põhjus ongi kokkuvõtlikult juhitava tootmise puudumine ja ideoloogiline keeld tunnistada loodusseadusi: me impordime elektrit mitte seetõttu, et meil oleks vähe tuuleparke, vaid seetõttu, et meil ei ole piisavalt juhitavat tootmist hetkedel, mil tuul ei puhu ja päike ei paista.
Kõige küünilisem on aga väide, et tarbija maksab kinni poliitilise venitamise – tegelikkuses maksab tarbija kinni valed poliitilised otsused. Tarbija vajab stabiilset ja juhitavat energiasüsteemi, mitte udujuttu sellest, nagu tuul ja päike oleksid kuidagi juhitavad.
Evelin Poolamets (EKRE)