Kui tuim eestlane oma riiki vaatab, siis justkui kõik sujub – tegelikkuses aga vajub riik üha suureneva kiirusega kuristikku.
Meil on valitsus, kus rida eriti aktiivseid ministreid, kelle tegevus on riiki lammutav, pärinevad erakonnast, mille toetus on reitingu-uuringute järgi juba väga pikka aega 1-2%. Teise võimupartei toetus on 11-13%. Kuidas on võimalik, et nii valitsetakse?
Valitsetakse 2023. aasta matemaatika ja vangerduste järgi, mis andsid neile kahele piisavalt hääli, et hoida terve ühiskond pantvangis.
Ehmatav on see, kui tasalülitatud on kogu rahvas. Vaikus, tuim eksistents. Võib tekkida tunne, et teeks keegi ometi midagi, kasvõi valaks raevu millegi peale välja, et ekstreemne olukord inimesed ärataks. Ei midagi. Brüsselis lasevad põllumehed voolikutest läga vastu euroseinu. Eestis on vaikus. Rahvas ei märka isegi seda, kuidas “väljamaa” meie üle imestab – mis zombiühikond see on?
Võimumehed on sellest julgustust saades ülbed ja üha ülbemaks muutuvad. Esmaspäeval tegi Riigikogu esimees Lauri Hussar Napoleoni etteaste – tallates Riigikogu töö- ja kodukorral tegi ta, mida vaid tahtis. Ja Riigikogu tehniline pool sulges ülekanded rahvale, kui toimuv liiga ülbeks läks.
Elektrihind on ülikõrge, põhjuseks rohepöördeline “puhas ja odav juhuenergia”. Riigil puuduvad igasugused võimalused ja tahtminegi elektriturgu veidigi kontrollida, et elekter ja kuld ühte hinda ei läheks. Kusagil voolavad tohutud rahad, pankrotis tuulearendused aga jätkavad diktaati.
Kes on toiduahelates või vähestes toimivates sektorites, elavad endiselt hästi, kuigi ilmselt peavad nemadki juba midagi kokku tõmbama. Suur osa inimestest, lihtrahvas, aga hakkab juba ellujäämisvõitlust pidama.
Mõnitusena kõlavad sõnad maksu- ja kaitsetahtest. Kui see riik sõtta satub, võib siin tulla hullem olukord kui Ukrainas. Surmaga riskimiseks peab olema tugev motivatsioon, Eestis jääb seda üha vähemaks. Suurema sõja korral Venemaaga on igal riigil oma maa, mida kaitsta, eriti lähedastel Soomel ja Poolal. Portugali ja Iiri vägesid küll meile appi tulemas ette ei kujuta.
NATO enam ei kaitse. Vihmavari läks keskelt pooleks. Ameerika Eesti liberaalsele valitsusele ei kõlba, euro-NATO aga nõrk ja hädine ning praeguste valitsejatega ta efektiivseks ei muutugi. Von der Leyen ju laskiski Saksa Bundeswehri põhja. Ja kutsikas Tsahkna klähvib samal ajal igaühe peale, kes temast suurem on – ja need võivad hammustada.
Euroopa Liit on muutumas Nõukogude Liiduks, nii sõnavabaduse piiramise, bürokraatia, tsentraliseerimise, rahvaste rände, revolutsiooniliste ideede kui ka palju muu poolest. See, mis pidi olema meile toeks, on saanud ikkeks kaelas.
Ja meie võimupoliitikud? Vastutustundetud, ebakompetentsed, arad, valelikud, ülbed koerakoonlased.
See ühiskond hakkab vaikselt kokku kukkuma. Ühiskondlik tuimus ei saa lõputult kesta, aga lahendus ei tule kohe kindlasti rahumeelne, selleks pole enam eeldusi. Julgeolekut ja usku tulevikku enam pole. Riik muutub üha enam sihtmärgiks ja ohvriks võõrjõududele. Rahvaga nõu pidamata ja luba küsimata süsteemidel pole vundamenti ja need hakkavad mõranema.
Üha enam juhtub midagi. Tallinn ei saa lumega hakkama, nagu näitasid esmaspäevased ummikud. Aastavahetusel juhtus veeavarii, sest keegi ei osanud sellega arvestada. Aegajalt tulevad veidrad elektrikatkestused. Teatud jõud julgevad juba Z-tähte riigihoonetele joonistada. Kaitsesektoris on pidupäevad, aga mitte riigikaitsele, vaid rahade liigutajatele.
Peab olema parandamatu optimist, et uskuda selle riigi jätkusuutlikusse. Need, kes riiki hoiaksid ja kaitseksid, on “Putini agendid”, nagu tembeldati ära eesti lipu kaitsjad. Eestlane olla pole enam uhke ja hää, sest võimule on võõrad omad ja omad võõrad. Riiki valitseb sõna otseses mõttes klikk, üliväikese toetusega ülbikute seltskond.
Midagi saab alati päästa, on jõudusid, kes suudaks midagi ära teha, aga praegu on muutusteks vaja juba revolutsiooni, kui halvasti see sõna ka ei kõlaks.
Uued Uudised