Karikaturist Erki Evestus on joonistanud karikatuuri, kus toitu varastanud inimene viitab riigivõimule, kes pistab tasku suuri summasid ega vastuta kunagi.
Mida enam rahvas vaesub, seda rohkem esineb toidu varastamist kauplustest ja paradoksaalselt, mida vähem on riigil väidetavalt raha, seda rohkem tuleb teateid riiklikust laristamisest või otsesest raha kõrvaletoimetamisest. Kedagi paraku ei karistata ja keegi vastutust ei võta.
Võimupoliitikud on nagu ennast paksuks söönud kõutsid, lihtinimesed aga peavad tühja kõhuga manduma ja hakkama varasteks.
Uued Uudised
Lisatud sotsiaalmeediast leitud postitus.
“Kas selline on meie Eesti ja kuhu me liigume?
Käisin täna kella 16.00 paiku poes ja minu juurde astusid kaks poissi, vennad, üks umbes 9-10 aastane, teine 4-5 aastane. Teretasid ja vabandasid viisakalt ja küsisid, et kas mul oleks anda neile 50 senti (muidugi andsin). Küsisin, mille jaoks. Suurem vend vastas, et väikese venna kõht on väga tühi. Küsisin, et mida väike vend süüa soovib. Sellepeale vastas väiksem poiss alandlikult, et kui saaks midagi näksimist. Küsisin suuremalt, et näita, palju Sul raha on, sirutas ta labakus käe ette, kus olid peened sendid ja ütles õnnelikuna: nüüd on meil kaks eurot. Vestlesime veel väheke sõbralikult, mille käigus tuli välja, et nad sööksid viinereid. Läksime koos leti juurde viinereid vaatama. Arutlesime ja jätsin nad siis otsustama. Kui valik oli tehtud , tulid nad mulle näitama, et ostsid kaks väikest pakki kõige odavamaid viinereid. Kui ma poest väljusin , sõid poisid samas poe eest kumbki oma paki tühjaks.
Autoni kõndides, olid mu silmad märjad. Kogu tee koju mõtlesin erinevaid mõtteid, isegi kahetsesin, et rohkem ei andnud. Nende vanemad, või siis ema, või isa, käivad kindlasti tööl ja just selleks , et riigile oleks maksud makstud, et katus oleks pea kohal, tuba soe ning söök laual. Ja kindlasti teevad nad pikki tööpäevi, et toime tulla ja annavad endast parima oma lastele. Kindlasti on nad hoolivad vanemad.
Meie riigis iive koguaeg langeb. Sellepeale tekkis mõte, et kas sellisesse riiki peakski sünnitama. Riiki, kus lastega perede maksud on kõige kõrgemad, kus emadus ja isadus pole väärtustatud. Kus võõrad on paremini koheldud, kui omad. Kus lapsevanemad teenivad riiki omaenda laste hinnaga.
Neile toredatele poiste soovin ma jätkuvalt pealehakkamist, enese eest seismist ja särasilmsust. Üksteise hoidmist, toetamist ja hoolivust.
See ei ole kirjutatud uhkusest, halisemisest, vingust ega virisemisest. See on minu, kui ema ja vanaema nägemus ja mõtted.
M. H.