Räägitakse, et eesti rahval on ahvi kannatus, aga haugi mälu. Samas on märgitud, et haug on eestlase kõrval mälupulk. Kas päris nii on, aga tõepolest, vaadates kas või Reformierakonna tõusu reitingutes (mida ei saa küll väga tõsiselt võtta), ei mäleta justkui keegi, mis jama nad meile viimastel aastatel kaela tõmmanud on.
Ja tänavale õigust nõudma ei kipu eriti keegi. Ikka kirutakse nurga taga või saunalaval ja orjatakse külakurnajaid edasi.
Siiski teame, kuidas Toompeal on käidud elektrihinna, automaksu kui ka abieluseaduse pärast, põllumehed on valanud piima kui virtsa ja sinna põrsaidki tassinud, kuid kasu pole sellest olnud. Järelikult tuleb veel kõvemini häält teha, veel suuremalt kokku tulla, Jüriöö ülestõusu aastapäev pole kaugel.
Nüüd on põllumehed viidud taaskord viimase piirini. Siin enam ei aita 25 grammi konjakitki.
Eesti põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esinaine Kerli Ats ütleb Maalehes, et teadmatus ja signaalid võimalikust rahastuse ümberjagamisest on sektoris pinge lakke viinud.
Ohus on toidujulgeolek, millele näiteks EKRE aseesimees Mart Helme on Riigikogu saalis korduvalt tähelepanu juhtinud. Ettevõtted sulgevad hävitusliku majandus- ja maksupoliitika tõttu oma tootmise, inimesi koondatakse, elu maal sureb välja ning peame lootma ainult impordile.
Kerli Atsi sõnul ei saa toidujulgeolekut käsitleda kitsalt ainult tänaste tootmisnumbrite kaudu. Oluline on kogu tarneahela toimepidevus.
„Kui need vahendid ei jõua põllumajandus- ja toidutootmisse, suureneb surve ettevõtete majanduslikule kestlikkusele kogu sektori ulatuses – nii väiksemate kui ka suuremate tootjate puhul,“ selgitab ta. See võib tema hinnangul kaasa tuua investeeringute edasilükkamise ja töökohtade vähenemise maapiirkondades ning kiirendada sektori struktuurseid muutusi.
Omaette teema on saatanlik rohepööre, mis paneb põllumehed omakorda kannatama. „Toidujulgeolek on osa riigi kaitsevõimest. Meil on vaja inimesi maale, et Eestis ei tekiks valgeid laike – piirkondi, kus puudub majandustegevus ja elujõud,“ räägib Ats.
Nõuded suurenevad, toetused vähenevad ja põllumees „põline rikas“ on nurka surutud. See tähendab, et põllumehed plaanivad traktorid käima panna ja uuesti Toompeale tulema. Oleks aeg jah! Ja võetagu sitakanistrid ka kaasa! Äkki midagi hakkab muutuma.
Lääne-Virumaa farmer Henrik Klammer kirjutab sotsiaalmeedias: „Põllumehed on rahuliku loomuga ja tihti on lähtunud ütlusest, et targem annab järele. Täna on põllumajandus nii tugevas kriisis, et iga väiksemgi raputus toob endaga kaasa toidutootmise lõpetamist. See pall kahjuks juba veereb, kuid kunagi pole liiga hilja tõmmata pidurit ja seada prioriteete. Kui meil on õigus ja uhkus elada vabas riigis, siis vabadus tarbida OMA kohaliku toitu on inimese põhiõigus. Eesti põllumajandustootja vajab tuge rohkem kui kunagi varem ja kui põllumeestele on ette nähtud Euroopa raha vähendamaks toetuste ebavõrdsust liidu liikmesriikide vahel, siis see kuulub põllumajandustootjatele, mitte riigi rahaaparaadi plaasterdamiseks. Me ei taha käratada ja protesteerida, kuid vajadusel teeme seda. Kui teeme, siis kõnekalt ja meeldejäävalt. Hoidke tervet mõistust!“
Teadupärast on mõned Eesti farmerid käinud juba Euroopas “wirtschafti” õppimas ehk vaadanud lähemalt, kuidas Euroopa Parlamendi ees demonstratsiooni korraldada.