Uued sularahapiirangud tahetakse kehtestada alates 2027. aastast: tuleb rohkem bürokraatiat, vähem andmekaitset. Piirangud hakkavad juba alates 3000 eurost.
Sajad tuhanded, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, jahvatatakse bürokraatia veskis sõna otseses mõttes tükkideks. Poliitikud lubavad korduvalt olukorda parandada, mis sama regulaarselt ei tähenda midagi muud kui seda, et uued takistused on juba loodud ja ammu otsustatud.
Nagu praegune määrus (EL) 2024/1624 ka näitab. Selle taga peitub uus rahapesuvastane korraldus, mis ametliku avalduse kohaselt on mõeldud võitlema organiseeritud kuritegevuse, täpsemalt terrorismi rahastamise vastu. Tegelikkuses aga paneb Brüsselist ja Berliinist pärit uus bürokraatlik koletis ettevõtetele vaid lugematuid lisatunde ja seega seni ettenägematu suurusega lisakulusid.
Hiljemalt 10. juulist 2027 hakkab kogu ELis „kaubanduslikus kontekstis“ kehtima sularaha ülemmäär maksimaalselt 10 000 eurot – ja seega on Saksamaal aastaid hellitatud unistus teoks saanud. Kõiki seda väärtust ületavaid tehinguid ei tohi seejärel põhimõtteliselt enam sularahas arveldada. Kuid Suur Vend tahab teada, kes mida, millal, kust ostab, isegi palju väiksemates kauplustes – ja lasta asjakohaseid andmeid aastaid säilitada.
Ettevõtjad on kohustatud tegutsema vastu tahtmist ametnikena. Alates järgmisest aastast peavad nad registreerima, dokumenteerima ja säilitama kõiki vastava ostja asjakohaseid andmeid kõigi 3000 euro või suuremate tehingute puhul.
“Üksikjuhtudel“ – ametliku tõlgenduse kohaselt põhjendatud „kahtluse“ või „suurenenud riski“ korral – võivad ametiasutused nõuda ka oluliselt pikemaid tähtaegu. Ainult tõeliselt õelad keeled vaidlevad siin vastu, et just see sõnastus muudab väidetava erandi pigem reegliks. Sest millised ostjad on „kahtlased“ ja/või kujutavad endast „suurenenud riski“, kellele või millele iganes otsustab – Õige! – loomulikult vastav pädev asutus riiklikul või ELi tasandil.
Pigem jääb mulje, et see meede on lihtsalt järjekordne etapp teel sularaha kaotamise poole.
Need, keda uued rahapiirangud peaksid tabama, naeravad selle jutu peale, et nii takistatakse terrorismi rahastamist. Sest ülemaailmne terrorismi rahastamine on pikka aega kulgenud krüptovaluutade, varjatud pangaülekannete ja sama laialt levinud salajaste võrgustike kaudu. Raha voolab sageli väidetavate abiorganisatsioonide kontodele, kuid lõpuks jõuab see ISISe, Hamasi või sarnaste organisatsioonide kätte.
Rahavood voolavad sageli Western Unioni, PayPali või sarnaste teenusepakkujate ja variisikute kaudu, näiteks Türgisse, Süüriasse või teistesse Lähis-Ida sihtpiirkondadesse. Või töödeldakse tehinguid otse hawala-süsteemi kaudu, mis on araabia maailmas kindlalt sisse seatud ja mis välistab kõik pangad iseenesest. Selliste ülekannete jälgimine või isegi avastamine muutub kõigil eelmainitud juhtudel keeruliseks või isegi võimatuks.
Uus rahapesuvastane regulatsioon, mis jõustub ELis järgmisel aastal, ei kuivata ühtegi neist soodest ära. Ja Brüssel teab seda ka. Sellegipoolest esitatakse seda viigilehte väidetava väljapääsuna probleemist, mis on reaalne, kuid mida sel viisil vaevalt lahendatakse.
Lõppkokkuvõttes tekib rohkem bürokraatiat, vähem andmekaitset ja toimub ka kodanike kodanikuvabaduste ulatuslikum rikkumine. Jah, uus rahapesuvastane regulatsioon kehtib ainult tehingutele „ärilises kontekstis“. Kuid esiteks on see ilmselt vaid sisenemispunkt ja teiseks kehtib see juba (ka) eraisikutest ostjate kohta.
Kai Rebmann
Allikas: reitschuster.de