Postimees kirjutab, et “Mitmel Eesti inimesel, kes on saanud uue ID-kaardi alates novembrikuust, on tekkinud probleem, et ID-kaardi kiip ei tööta.” Rida uudiseid annab lisaks teada, et digiriik on kujunenud päris papist tiigriks, ja seda kommenteerib Kert Kingo.
“Kaks artiklit, milles ühes propageeritakse Smart-ID-d, justkui ID-kaardist turvalisemat ja töökindlamat lahendust. Samas, teises, eelmise aasta lõpus avaldatud artiklis, tuuakse välja Smart-ID ebaturvalisus.
Küsimus on, miks surutakse nii jõuliselt peale SMART-ID kasutamist? Jääb vägisi mulje, et just seetõttu, et sellega saavad “kaasatud” tegelased teha seda, milleks “suunised” on antud. Saab tülikaid ettevõtteid/ettevõtjaid rahatuks, maksupetturiteks või võltsijateks teha, saab üksikisikut seaduserikkujaks või nö kahjukannatajaks teha ja saab “õiged” inimesed seda kõike juhtima “hääletada”.
Täna ehk 9.02.2026 kirjutatakse Postimehes: “Kui ID-kaart ei tööta, siis on võimalik kasutada muid autentimislahendusi, näiteks Smart-ID.”
12.12.2025 kirjutati Postimehes järgmist:
Eesti inimeste ja ettevõtete vastu suunatud digitaalsete pettuste kiireks ja väga oluliseks piiramiseks on olemas üks meetod – tuleb koheselt lõpetada olukord, kus turgu valitsevaks autentimisviisiks kujunenud Smart-ID saab igaühele luua tema teadmata kes iganes.
Inimesele unikaalse Smart-ID loomiseks ei ole vaja läbida selle isiku näotuvastust ja näokuva võrdlust kehtiva isikutuvastusdokumendiga. Isikule saab teha uue Smart-ID konto, mille loomise kohta puudub tal igasugune teadmine ning mille avamist ta ei ole ise algatanud ega volitanud.
Petturi loodud Smart-ID autentimisviis on seotud vaid kurjategija käes oleva sideseadmega ning ükskõik, mida pahasoovijad siis edaspidi ette võtavad, saavad nad kõiki neid tehinguid teha nii, et petetule ei tule mingit teavitust.
Kui Smart-ID on kurjategija poolt loodud ja sellega seotud sideseade tema käes, saab ta selle abil korduvalt sisse logida netipankadesse, tõsta vajadusel maksete või sularaha väljavõtmise limiite, võtta laenu, teha ohvri kontolt väljamakseid jne. Samamoodi saab sisse logida riiklikkesse andmebaasidesse ja koguda tundlikku infot inimese kohta või teha ohvri nimel ja tema arvelt kõike, mida iganes tänane digimaailma võimaldab – alates ostudest netipoodides kuni erinevate teenuste tellimise või mingite ühiskondlike petitsioonide allkirjastamiseni jne.
Muuhulgas on selles artiklis käsitletud ka valimiste teemat:
Eesti kontekstis on oluline näiteks ka valimiste ja e-hääletuse korraldus, kus võivad samuti kuhjuda Smart-ID-ga seotud riskid. Senist praktikat analüüsides võivad kurjategijaid või vaenulikud riigid suhteliselt vähese vaeva ja investeeringuga tekitada õige mitmeid hääli ühe või teise kandidaadi kasuks.
Valimisõiguslikelt inimestelt võetakse pettusega üle nende digiidentiteet üle, tehakse Smart-ID-d ja kas siis hääletatakse valimistel osaleda mitte kavatsenud inimese eest salaja või siis näiteks e-valimise viimasel päeval muudetakse ära tema poolt antud hääl petturite soositava poliitiku kasuks.”
