Esmaspäeval menetleti Riigikogus EKRE arupärimist Enefit Greeni investeeringu kohta Tolpanvaara tuuleparki ning selle kahjumliku müügi tagajärgedest Eesti riigi energiapoliitikale.
Teiste seas võttis sõna ka Rain Epler: “Energeetikast on täna palju räägitud ja jätkame. Jaanuari elektriarved on käes, inimesed on šokis ja täitsa põhjendatult, sest Eesti energiapoliitikas on otsused viimastel aastatel olnud sellised, et nende otsuste kibedad viljad pididki varem või hiljem valusalt inimestele tuntavaks saama. Ma ütleks, et viimane mõistlik otsus Eesti energiapoliitikas oli see, kui 2019. aastal toonane rahandusminister Martin Helme seadis Eesti Energiale omaniku ootustes nõude, et tuleb tagada põlevkivist elektri tootmise võimekus vähemalt 1000 megavati ulatuses. Ja see ei olnud oluline mitte ainult selles võtmes, et meil oleks piisavalt tootmisvõimsusi, vaid ka selles võtmes, et põlevkivi kaevandamine ja sellest elektri tootmine üldse jätkuks.
Aga sellele on järgnenud ridamisi otsuseid, mis on meid lõpuks tänasesse olukorda toonud. Neist kõige märgilisem on vast 2022. aasta sügisel vastu võetud energiamajanduse korralduse seaduse muudatus, millega võeti eesmärgiks toota Eestis juhuelektrit 100% tarbimismahu ulatuses. Ma arvan, et väärib meenutamist, et selle otsuse tõi meile koalitsioon, kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja sotsid. Toona avaldasid sellele eesmärgile toetust ka värskelt opositsiooni saadetud keskerakondlased. Ainsad, kellel jätkus tervet mõistust sellele vastu hääletada – siin ka põhjendati seda kõnedes, miks –, olid EKRE fraktsiooni liikmed.
Aga nüüd, kus nende valede otsuste tagajärjed on kodanikud vihale ajanud ning valimisteni on jäänud aasta, hakkavad nende valede otsuste tegijad meile rääkima, milles see probleem justkui on. Mario Kadastik, peaministri erakonnakaaslane, tegi Facebookis postituse, mille ta lühidalt kokku võttis nii, et kui sa suudad ise juhtida oma tarbimist, siis võta börsipakett, kui ei, võta fiks. Kui jääd siiski börsile, arvesta, et pead suvel panema raha kõrvale. Ja kolmandaks ütles ta, et isegi fikspaketiga võib tulla arve suur, kui on elektri baasil küte ja talv on erakordselt külm.
Sellega seoses ma tahaks öelda mõned asjad. Esiteks, see jutt sellest, et vali õigesti pakett ja siis tegele sellega, vali kas fiks ja siis maksa suvel, ütleme, turuhinnast üle või siis võitle seal börsil ja juhi oma tarbimist, tee süüa öösel näiteks ja nii edasi – see tegelikult ei tegele põhiprobleemiga. Meil tuleks kogu süsteemi kulu vaadata aasta lõikes, kuhu sisse jääksid kõik aastaajad, ja siis tuleks vaadata, kas riiki juhtides ja energiapoliitikat tehes on tehtud otsuseid, mis seda kulu mõistlikul tasemel hoiavad, või vastupidi.
Mis puudutab kogu seda väiketootmist ja tarbimise juhtimist, siis füüsikadoktor Kadastik on oma kasust pimestatuna ilmselt unustanud sellise lihtsa majandusliku kontseptsiooni nagu mastaabiefekt. Me oleme kuidagi jõudnud oma juttudes sellise majandusmudelini, et kõige paremad lahendused riiklikul tasandil on need, millesse tuleb kõvasti maksumaksja raha peale valada, ja siis lisaks tuleb inimesi kutsuda veel erinevate väikeste lahendustega võrgus osalema ja et siis justkui läheb kõik soodsamaks.
Ei lähe! Vastupidi, kogu energiasüsteem läheb kallimaks. Ja minu arvates võiks mõni sotsiaalteadlane, doktorant võtta ja modelleerida selle täiendava kulu, mis lisaks otseselt kallist elektrihinnast tekkivale kulule tekib sellest, et kõik inimesed ja ettevõtjad peavad lisaks põhitegevusega tegelemisele tegelema ka elektriküsimuste lahendamisega.
Aga tuleb juurde ka värskeid energeetikuid siin aasta enne valimiste saabumist. Anti Allas kirjutas siin Postimehes ja kusjuures Anti on siin sotsidega koos eesrindlikult kogu aeg hääletanud kõigi eelnõude poolt, mis juhutootmist võrku juurde toovad, seda soodustavad jne. Nüüd ma vaatasin Facebookis, Anti ütles, et pagan, midagi on valesti, oleks vaja ikkagi rohkem seda juhitavat kraami. Mõnes mõttes on see positiivne, kui inimesed võtavad aega, et mõelda asjade üle. Võiks mõelda nende asjade üle siis, kui eelnõud hääletusele tulevad, ja siis õigeid otsuseid seal teha. Aga noh, asi seegi.
Aga nüüd muidugi Anti võimet sellest asjast aru saada või süveneda näitab selline kokkuvõttev asi, kuidas siis peaks asja parandama. Tuleks luua lisakiht elektriturule, mille selgrooks oleks pikaajalised tarnelepingud. Enamik energiat müüakse ette fikseeritud hinnaga näiteks aastakaupa. No tule taevas appi! See võimalus on ju täna ilusasti olemas. Tee fikshinnaga leping ja ongi olemas, ega see elu kuidagi paremaks ei tee.
Nii et veel kord, probleem ei ole tegelikult selles, kui palju tuleb konkreetses kuus või selles, kui jaanuar tuleb selline ilus ja talvine, nagu see jaanuar on olnud. Meil siin püüavad nüüd energeetikaminister ja täna ka peaminister rääkida, et erakordselt külm jaanuar oli. Noh, ta nii erakordselt külm ei olnud. Tõesti, võib-olla paar jaanuarit olid soojad, aga alles mõni aasta tagasi oli veebruar küllaltki erakordselt külm, oli –20 ja –25 kraadi seal mitu nädalat järjest. Nii et midagi erakordset selles jaanuaris ei ole, erakordselt rumalaid otsuseid on tehtud järjepanu energiapoliitika kujundamisel.
Ja et see ei jääks lihtsalt kirumiseks, siis mõni mõte lõppu, et mida võiks teha. Kasutame põlevkivi! Meil on veel jätkuvalt olemas nii oskused teadlaste tasemel tehnikaülikoolis kui ka n-ö tegevtöötajate ja juhtide tasemel Eesti Energia kontsernis. Mina ütleks, et mitte ainult vaatame, et meil olemasolevad võimsused oleks hästi hooldatud ja töötaks, vaid minu arvates võiks korralikke uusi põlevkivienergiaplokke juurde luua. Ja kui siin peaminister demagoogiliselt kogu aeg ütleb, et näete, Auvere on uus, aga ikka ei tööta, siis no Auvere puhul on väga laialdaselt teada, et meie enda energeetikute nõuandeid ei kuulatud ja loodeti mõnes mõttes kirvega kurge püüda. Arvati, et kui võtta kivisöejaam ja hakata sinna põlevkivi sisse ajama, siis kõik töötab hästi, kuigi inimesed, kes asjast aru said, hoiatasid, et ei tööta, enne tuleks teha vajalikud kohandused.
Nii et Auvere selles mõttes hea näide ei ole. Peaminister püüab siin väita, et pole mõtet uusi lahendusi ehitada, niikuinii ei tööta. Tuumaenergeetika arengutel võiks kindlasti silma peal hoida. Teadaolevalt Kanadas praegu sellist 300-megavatist, ütleme, keskmise suurusega tuumajaama ehitatakse. Mina hoian pöialt, et see saadakse kenasti valmis ja see hakkab elektrit tootma ja õigustab ennast. Sellisel juhul tuleks ka Eestisse neid 300-megavatiseid plokke kaks-kolm tükki kindlasti ehitada, aga enne seda võiks meil olla seda põlevkivi tootmisvõimsust mingi 1400–1700 megavatti. Siis me muutuks tagasi elektrienergiat eksportivaks riigiks ja sellisel hetkel eksportivaks, kus selle eest saaks ka raha teenida.
Siin Andres Sutt unistab sellest üleliigse tuuleenergia ekspordist, kui ekspordile tuleb peale maksta või siis seda nulliga müüa. Selline eksport kasulik ei ole. Nii et tervet mõistust energeetikaotsuste tegemisel! Ja siis peaministrile veel kord, et enne peaministri karjääri lõppu tee pööre ja proovi teha mõni mõistlik otsus.