Inimsusevastase elektrikuriteoga põhjustatud kannatused on meeletud, vanurid külmetavad, toas pahatihti vaid üks kraad sooja, paljulapseliste perede olukord on väljapääsmatu, töötud ja palgavaesed pole kindlad, kas nad üldse kevadet näevad. Ilmselt selgub lõplik ohvrite arv alles siis, kui lumi ära sulab ja laibad endast lõhnasignaaliga märku annavad.
Sellises olukorras pole muidugi loota, et inimesed tuleksid tänavatele ja avaldaksid meelt, väljas on veel külmem, külmarohtu osta ei ole võimalik, ka soe toit on kõige valusamalt pihta saanutel haruldane luksus. Vähest kehasoojust tuleb hoida. Õnnelikud on need, kes on endale e-holokausti eel targu rasvapolstri kogunud, aga selliseid on kahjuks väga vähe.
Kes oleks osanud arvata, et globalistide-satanistide valitus toob kaasa häda, viletsuse ja hammaste kiristamise? Ütleme ausalt, ainult murdosa meist nägi arenguid ette. Õnneks on möödas on need ajad, kus talumees või linnakehvik kuulas telekast tarka odava kliimaelektri juttu ja pobises endale habemesse:
Mehe sõna. Odav ikka parem kui kallis, tea kas läheb ikka päris odavaks… ega ta paha teeks. Kommunistidel oli ka odav elekter, aga pärast tuli välja, et puha kamp kurjategijaid ja rahvareetureid… Oli see Käbin, mis ta oli, aga elekter ei maksnud mitte midagi, samas mehed olid metsas näljas, ega see ka naljaasi ei ole… Ei teagi mis selle kokkuhoitud rahaga teha, kas ehitan maja või saunale kaks korrust peale?
Nüüd peaks ka kõige tuhmimale puitpeale olema selge, et nn odav elekter käib üle jõu. Kisub vägisi sinnapoole, et ajab hauda ja siis polegi muud, kui riputa hambad varna ja vaata, kust saad viimsepäeva kohtu jaoks korraliku advokaadi. Sellised need estraadirahva liberaalsed ja reaalsed väljavaated hetkel on. Nutt tuleb peale.
Emotsioonid keevad üle ja kuidagi tuleks neid muidugi väljendada. Sotsiaalmeedis on sihuke kiun lahti, et tahaks selle kõik kõva häälega Keldole, Meeskaja Miihalile ja tuulemöldrite ninamehele ette lugeda. Kollektiivse vihapurske audioversioon kõlaks kuidagi nii:
Piiks, piiks, piiks, raibe, piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, värdjas, piiks, piiks, piiks jne. Kiidan heaks, endal käis sama mõte peast läbi, aga sotsiaalmeedia käib ikkagi elektriga ja ei ole enam paljudele seetõttu kättesaadav. Ohvrite optimeerimiseks tuleb üldrahvalik vihapurse kanaliseerida asja- ja taskukohastesse rituaalidesse.
Mobaga akna peal vilgutamine on alustuseks hea küll. Nii kui pimedaks läheb, on e-holokausti ohvrid akna peal, vehivad moblaga ja vilgutavad – vilgutamise sõnumiks on: ega mul siin ka rohkem elektrit ja valgust ei ole, kui moblast tuleb. Nii näevad inimsusevastase elektrikuriteo ohvrid, et nad ei ole üksi, et kõigil on halb olla ja sel kombel on võimalik luua ühisrinne kokkukuuluvustunde ja ühise meeleheite alusel.
Teine protesti- ja kokkukuuluvuse aktsioon olgu nordpuuli kett. Erinevalt Balti ketist mis omal ajal ühendas riike ja rahvaid, ei ühenda nordpuuli kett mitte midagi. Oma maja rahvas tuleb välja, võtab üksteisel käest kinni ja moodustab inimketi lävepakult ei kuhugi.
Nordpuuli kett võib koosneda ka ühest inimesest, kes hoiab ühe käega kinni välisukse lingist ja teise käega vibutab rusikat. Lühikesed ja mitte kuhugi viivad inimketi jupid sümboliseerivad pooletoobiste valitsuse ummikusse jooksnud ja lühinägelikku poliitikat ning rahva lootusetut olukorda.
Hea mõte tundub olevat ka e-tunnel, see on siis raha kogumine inimsusevastase elektrikuriteo ohvritele. Siin ei ole takistuseks ka see, et me kõik oleme ohvrid ja raha on ainult mõnel üksikul kahtlasel tüübil. Transvestiidimeedia peale me üheski olulisel küsimuses loota ei saa, seega tuleme lihtsalt kokku ja teeme ära.
E-tunneli korraldamine on imelihtne, kohas, kus on inimesi, olgu selleks siis bussipeatus, õllekas, kodumarket, kaltsukas või raamatukogu, mis iganes, tõuseb keegi püsti, tõstab rusikas käe Stenbocki maja poole ja hüüab: tunnel. Tunnelist huvitatud kogunevad, lepitakse kokku, kellele ja mille jaoks raha kogutakse.
Võib klappida kas leivapätsi, tervete sokkide või õlle ostmiseks, et tunneli tulemus ei langeks kõige tugevama saagiks, on mõistlik enne liisku tõmmata või kuidagi teisiti peavõit välja loosida – igal juhul teeb taevast pähe kukkunud uus või söödav asi päeva ilusaks. Nii õnnestub säilitada lootus homsesse päeva ja kaasinimeste südameheadusesse.
Paljud uurivad, mida teha oma seninägematult julmade elektriarvetega? Võib ära raamida ja seinale panna, aga siis jääb publik napiks. Õnneks on meil olemas Memento nimeline inimsusevastaste kuritegude uurimise ja mälestamise mittetulundusühing, teen ettepaneku saata arve koopia Mementosse.
Laekunud materjalide põhjal saab MTÜ koostada mahuka kogumiku ”Eesti rahva elektrikannatuste aasta” ja raiuda raamatusse meile osaks saanud kirjeldamatu õuduse. Midagi uut siin ei ole, need arved on järjekordne lisandus kommunistide loendamatute hirmutegude lõppematus jadas, verises rodus.
Memento kogutud informatsiooni põhjal saab hakata välja andma Eesti Elektrimärtri aunimetust koos vastava rinnamärgiga. Märgil on kujutatud liberaaldemokraatia vaimse isa Epsteini portree, mille all ristatud säärekontide positsioonis välkude sümboolsed kujutised, mis on tuttavad kõrgepinge eest hoiatavatelt siltidelt.
Elektrimärtri aunimetus tuleks anda igal aastal ja erinevates kategooriates: pensionäride, noorte perede, töötute, invaliidide, palgavaeste, kerge vaimse puudega suunamudijate ja sõjaveteranide arvestuses, võimalusi on muidugi veel.
Käed rüpes laostumist ja surma oodata ei ole arukas, tuleb tegutseda. Juhul kui kunagi peaks toimima valimised, tuleb kindlasti valida tarbijasõbraliku energiapoliitika erakond – muidugi EKRE.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.02.2026