Kolmapäevases Riigikogu infotunnis kritiseeris EKRE fraktsiooni saadik Mart Helme oma küsimuses minister Hendrik Johannes Terrasele riigi toidujulgeoleku olukorda, mis on kriisideks täiesti ette valmistamata.
Mart Helme: “Meil on Riigikontrolli aruanne toonud välja selle, et meil kriisiolukorras on varusid elanikkonnale umbes 10%-le heal juhul nädal, võib-olla heal juhul kaks nädalat need varud peavad vastu. 10%-le elanikkonnast! Samal ajal teie kureeritavas valdkonnas me näeme, et on tõsine kriis. Meil on toidu tootmine, toortoidu tootmine – ma pean silmas kartulit ja igasuguseid muid sisendeid –, meie enesevarustusvõime seal on tagasihoidlik. Oleneb, mis asjast me räägime, aga kuskil, ütleme, 30–70%-ni. Erandid on teravili ja piim, aga nende puhul on meil ka probleem selles, et meil ei ole piisavalt tootmisvõimsust, see tähendab ümbertöötlemisvõimsust.
Ja kui me nüüd vaatame piima puhul kas või seda, et meie n-ö lipulaev E-piim on praegu väga sügavas kriisis ja mingisugused Hollandi investorid tahavad ära osta – no kas nad ostavad, ei tea. Riik omalt poolt on öelnud, et riik passib, riik ei osta seda ära, riik ei tule appi.
Mis on ikkagi konkreetselt teie juhitava ministeeriumi plaan, et seda olukorda parandada, et meil oleks kolm kriitilist asja? Esiteks, omatootmine vähemalt 100% kõikides kriitilistes valdkondades, alates juurviljast ja lõpetades piimaga. Teiseks, meil on varude hoidmise võimekus ja toortoidu ümbertöötlemise võimekus seesugune, et me saame kohapeal teha, mitte ei peaks makarone tooma Lätist. Ja kolmandaks, missugune on plaan, et kriisiolukorras, kui suur osa elanikkonnast tuleb evakueerida näiteks Lasnamäelt, Annelinnast, Pärnu Mai rajoonist, on võimekus ka seda toitu ekspedeerida logistiliselt nendesse kohtadesse, kuhu inimesi evakueeritakse?”
Minister Hendrik Johannes Terras tunnistas: “Hetkel me tegeleme ka toidujulgeoleku strateegia kokkupanemisega, et saaksime selle valitsuse otsuse viia kooskõlla tegelikkusega. Ka rahastust sellele otsusele õiges määras ei ole tagatud senimaani ja seetõttu on see varude seis, nagu see on.”
Täiendava küsimusena tuli Mart Helmelt: “See on tore, et ikkagi plaani peetakse vähemalt, aga küsimus on selles, et me näeme, et väga suurel määral pärsib ka elanikkonna oma ettevõtlikkust, vähemalt isevarustamise plaanis, et perekond saaks ise kasvatada mingit seapõrsast ja võib-olla kanu pidada ja võib-olla veel midagi muud seal kodus kasvatada, eriti maal elavad inimesed, seda kõike pärsib väga suurel määral bürokraatia ja väga, ma ütleksin, isegi jaburuseni, üksikasjadeni minevad igasugused veterinaar- ja muud piirangud.
Sotsiaalmeedias võis näha ka teatud klippe, kuidas tapeti märgistamata veiseid – see oli õõvastav ja see ei tööta tegelikult mitte kuidagi rohujuuretasandi toidujulgeoleku kasuks. Siin tuleks ikkagi väga tõsiselt mõelda praegu valitsuse ja ka ministeeriumi tasemel, et bürokraatiat ja piiranguid vähendada.
Ma toon lihtsalt näite. Minu vanemad sõitsid teise maailmasõja ajal jalgratastega Pärnu linnast välja, käisid mööda talusid ja vahetasid seal riiete ja võib-olla ka mingite lauahõbeda tükkide vastu toiduaineid, sest linnas toiduvarustust ei olnud piisavalt. Praegu sisuliselt sellist võimalust ei ole. Ei ole võimalik sõita, neid talusid lihtsalt ei ole, taludes ei ole põrsaid, taludes ei ole lehmi, taludes ei ole kanu. Mis on teie vastus sellele, kuidas piirata kõiki neid piiravaid meetmeid, et inimestel tekiks vajadus, võimalus ja isegi motivatsioon ka rohujuure tasandil anda oma panus toidujulgeoleku tagamisse?”
Minister piirdus selgitustega märgistamata veiste tapmise kohta.