Kolmapäeval kukutas Riigikogu läbi EKRE algatuse, mis keelustanuks asendusemaduse kui laste ja naiste ekspluateerimise ja inimkaubanduse. Juhtunu kohta ütles Martin Helme: “Teema kokkuvõtteks ütlen, et ma ju tean, et Eestis liberaalid lapsi vihkavad, aga et nad naisi ka vihkavad, seda on traagiline vaadata.”
Lõpukõne pidas Evelin Poolamets: “Viimastel aegadel on sagenenud nii riigitelevisiooni kui ka ajakirjanduse vahendusel surrogaatemaduse propageerimine. Eeskujuks on toodud kaks meest, kes on lapsed hankinud surrogaatema vahendusel. Seejuures ei jäeta ka eksponeerimata lapsi, kes on selle tehingu tulemusel saadud, ja seejuures kirjeldatakse ka kogu selle surrogaatema tehingu protsessi.
Jah, Eestis on surrogaatemadus keelatud, aga seda teenust kasutatakse piiriüleselt. Ja surrogaatemadusest räägitaksegi kui tehnoloogilisest lahendusest viljatusele ja ka, ütleme, laste hankimisele. Seal räägitakse täiskasvanute õigusest perekonnale, õigusest lapsele ja õigusest eneseteostusele. Kuid liiga sageli jäetakse esitamata kõige olulisem küsimus: kas iga soov lapse järele on õigustatav vahenditega, mis võivad kahjustada teiste inimeste, eelkõige naiste ja laste põhiõigusi?
Ma väidan, et surrogaatemadus ei ole normaalne meditsiiniline teenus. See on süsteem, mis puudutab inimväärikust, kehalist autonoomiat ja lapse õigusi. Esiteks, naiste autonoomia. Asendusema lepinguid kirjeldatakse sageli kui vabatahtlikke, kuid me peame küsima, millistes tingimustes see vabatahtlikkus tekib. Saksamaa, Norra, Šveits ja Prantsusmaa on piiriülese surrogaatemaduse keelanud. Leian, et Eesti peaks neist võtma eeskuju ja samuti keelama piiriülese surrogaatemaduse, sest surrogaatemadus on lubatud tihtipeale vähem arenenud riikides, kus väga suur hulk naisi on majanduslikus kitsikuses ja see on üks võimalus oma elujärge parandada. Tihti teevad naised seda selleks, et oma olemasolevaid lapsi üleval pidada.
Rahvusvaheline õigus, sealjuures ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon ehk CEDAW kohustab riike kaitsma naisi olukordade eest, kus nende keha ja reproduktiivset võimekust kasutatakse majandusliku kasu eesmärgil. Eriti kommerts-surrogaatluse puhul on ilmne, et otsus kanda teise inimese last sünnib sageli majandusliku surve tingimustes. Kui naine võtab enda kanda raseduse, sünnituse, terviseriskid ja psühholoogilise koormuse raha eest, siis ei ole see tema vaba valik. Kõik naised, kaasa arvatud need naised, kes elavad väljaspool Eestit, vajavad ühtemoodi kaitset. Me ei saa lubada nii, et siin Eestis me kaitseme naisi, keelame surrogaatluse, aga näete, Gruusias me lubame seda. Lubame seda Indias, lubame seda riikides, kus naised võib-olla ei saa nii hästi hakkama.
Ka ÜRO inimõiguste mehhanismid on korduvalt rõhutanud, et naiste reproduktiivseid õigusi tuleks kaitsta ärakasutamise eest. Kui naine keha muutub lepingu objektiks, mille täitmist kontrollivad tellijad ja vahendajad, siis on see vägivald naise suhtes. See ei ole pelgalt meditsiiniline teenus, see on naise keha ärakasutamine.
Teiseks, inimväärikus ja kaubastamine. Inimõiguste ülddeklaratsioon rõhutab, et igal inimesel on sünnipärane väärikus. Samas, kommerts-surrogaatluse puhul hinnastatakse rasedust ja lapse sündi, määratakse tasu, lepitakse kokku tingimused, sanktsioonid ja kohustused. Rasedus muutub lepingu täitmiseks, üheksakuuliseks lepinguks, mis võib olla kõigele lisaks eluohtlik koormus naisele. Ja see tekitab ka sügava moraalse probleemi: kas inimelu algus võib olla tehinguese? Kas inimesi võib osta ja müüa? Kas sündiv beebi ei olegi siis inimene? Kas me lubame turuloogikal siseneda inimelu kõige intiimsemasse valdkonda? Siis nihutame piire, millel on olnud tsivilisatsiooniline tähendus.
Ja kolmandaks, lapse õigused. ÜRO lapse konventsioon sätestab selgelt: lapse huvid peavad olema esikohal kõigis last puudutavates otsustes. Samuti on lapsel õigus oma identiteedile ja teadmisele oma päritolust. Asendusemaduse puhul sünnib laps sageli lepingulise kokkuleppe tulemusena. Laps on planeeritud loovutamaks juba enne sündi. Tema õiguslik staatus võib olla ebakindel, eriti piiriüleste juhtumite korral.
Lisaks ei tohi me alahinnata raseduse ajal tekkivat emotsionaalset sidet. Meditsiiniline ja psühholoogiline teadmine kinnitab, et rasedus ei ole neutraalne bioloogiline protsess. Ma võin seda kinnitada ka iseenda kogemustest. Eeldada, et naine suudab teadlikult mitte luua sidet lapsega ja loovutada ta kohe pärast sündi, tähendab inimliku kogemuse lihtsustamist. ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud riikide kohustust kaitsta naiste vaimset ja füüsilist tervist. Ühiskond, mis seab esikohale inimõigused, peab tunnistama, et mitte iga tehnoloogiliselt võimalik lahendus ei ole moraalselt ega õiguslikult lubatav. EKRE fraktsiooni nimel ma palun seda eelnõu toetada.”