Täna tutvustati Riigikogus Eesti inimarengu aruannet 2026, mis kannab pealkirja “Haridus ühiskonna peeglis”. Küsisin selle aruande peatoimetajalt Eneli Kindsikolt, miks ta ei seisnud ettevõtmise koordinaatorina selle eest, et kogu käsitluse toetuspunktina saaks algatuseks põhimõisted selgelt määratletud ja et seega oleks üldse tagatud, et käsitlus toetub ühtsetele arusaamadele sellest, millest jutt käib.
Vastuseks saime sisuliselt kuulda, et see ülesanne käis üle jõu, mistõttu jäeti sellele kohane tähelepanu pööramata. Paraku peab ütlema, et sellisel moel on nii suured ja kulukad projektid pehmelt öeldes kaheldava väärtusega.
Minu hinnangul seisneb Eesti haridussüsteemi üks põhiprobleeme selles, et lastele ja noortele ei õpetata esimese prioriteedina kriitilist mõtlemist. Kasvatatakse riigikuulekaid maksumaksjaid, mitte vabasid kodanikke. Oma ettekannet pidades ütles Kindsiko muu hulgas, et haridussüsteemis peaks lähtuma samast põhimõttest, millest lähtutakse meditsiinis: ühtegi vaktsiini ei tooda turule ilma põhjalike ja pikaajaliste ohutusuuringuteta.
Reaalselt nägime aga 2022. aastal ju risti vastupidist. Ja ühtlasi nägime seda, et kui riik valetas, hirmutas ja survestas, jooksid väga paljud noored end süstida laskma, ilma et selleks olnuks mingit sisulist põhjust. Ilmnes mis? Ühelt poolt massiivne kriitilise mõtlemise defitsiit, teiselt poolt erakordne riigitruudus.
See on reaalne probleem, millega tuleks tegeleda, kui eesmärgiks oleks vabade kodanike kujunemiseks eelduste loomine. Aga nagu öeldud, reaalselt sellist eesmärki paraku ei ole. Vastupidi, haridussüsteem teenib eesmärki luua kuulekat massi, mis maksaks küsimusi esitamata makse, alluks võimalikult kiirelt ja täpselt võimupositsioonilt saadetud stiimulitele ning ei kõigutaks paati.
Just see on põhjus, miks oleks ka osutatud käsitlust pidanud alustama põhimõistetest ja ka põhiliste eesmärkide sõnastamisest, vastates selgelt mh küsimusele sellest, mida tähendab inimeseks ja kodanikuks olemine, mida tähendab sellest lähtuvalt haridus ja haritus ning mil moel võiks haridussüsteemi kaudu luua eeldusi nende ideaalide võimalikult ulatuslikuks saavutamiseks.
Varro Vooglaid,
Riigikogu liige