“Teema kokkuvõtteks ütlen, et ma ju tean, et Eestis liberaalid lapsi vihkavad, aga et nad naisi ka vihkavad, seda on traagiline vaadata.” Nii ütles EKRE esimees Martin Helme pärast seda, kui võimuliit ja lojaalne opositsioon kukutasid läbi eelnõu surrogaatemaduse keelustamiseks.
Arutelu raames võtsid sõna mitmed “liberaalsed” ja vasakpoolsed naispoliitikud, keda selle teema pahupool ei huvitanud, ja see tekitas küsimuse: mida need heal järjel karjäärinaised üldse naiste tõelistest ja tegelikest muredest teavad? Kõik need kristinakallased, signeriisalod, liisapakostad, margitsutropid, riinasikkutid jne?
Meenub Naiste Marss Tallinnas, kus uhkelt riides naised kõndisid mööda linnatänavaid, käes sildid “Minu keha, minu valik!”, ja üks peavoolumeedia fotograaf oli tabanud momendi, kus foto peal olid naisaktivistid ja oma kudumeid müüv vanamemm. See pilt oleks pidanud saama meediapreemia, aga ta polnud poliitkorrektne, kuigi näitas ära tõelise lõhe marufeminismi ja naiste tegeliku elu vahel. Ühed avaldavad meelt, teised tegelevad ellujäämisega. Üks selline memm vägistati südame- või pihlakodus…
Naastes selle surrogaatemaduse teema juurde, siis need naissaadikud, kes eelnõu vastu välja astusid, pole kunagi need naised, kes ise tegelikult võõrastele last sünnitama lähevad – enamasti selleks, et elamiseks raha saada. Liberitest naispoliitikud pigem ostaks ise lapsi, kui karjääri ja barrikaadidel ronimise tuhinas on unustatud bioloogiline kell ja on hilja last saada. See, millised tragöödiad on tegelikult võõrastele lapse sünnitamise taga, on neile võõras maailm.
Või võtkem abordikultus ehk võitlus abortide lubamise eest. Seal ei kõla sugugi nende naiste hääl, kes on langenud vägistamise ohvriks ja sellest rasedaks jäänud, ega ka nende naiste oma, kes raske materiaalse olukorra tõttu ei saa endale last lubada – see on nende hästiriietatud naiskomissaride võitlus, kel on abordiõigust vaja pärast ööklubijärgset ööd juhtunud “tööõnnetuse” tagajärgede elimineerimiseks. Enamik noori naisi, kes karjuvad “Minu keha, minu valik!”, on samuti “võitlejad” mugavustsoonist, kus laps või suhe üldse tähendaks jõuka elustiili muutumist ebamugavamaks.
Liberaalses maailmas on hästi näha, kuidas euroopaliku ühiskonna mehed tambitakse radikaalfeminismiga maatasa, aga Euroopasse saabunud mosleminaised istuvad endiselt mustades prügikottides ning neil moonutatakse endiselt suguelundeid, seda moslemikogukonnas keset liberaalset ühiskonda. Naiskomissarid ei kaitse ka migrandimeeste poolt vägistatavaid eurooplannasid, sest see oleks ju “islamofoobia”.
Istanbuli konventsiooni arutelu ajal oli samuti näha, kuidas naiskomissarid haarasid kinni naiste õigustest, samas kui nende kaitse all olid hoopiski muud grupid, nagu soomuutjad, omasooiharad ja lihtsalt rändlejad.
Üks võimuringkondades liikuv mees kirjutas sotsiaalmeedias, et ta on naiste vastu viisakas, avab endiselt neile uksi, aga ta ei tee seda kunagi Toompea koridorides Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside naispoliitikutele. Ta on lihtsalt viisakas nende vastu, aga mitte härrasmees, sest tema vastas pole daamid. “Naised, kes levitavad sooideoloogiat, marufeminismi ja soovahetusrumalust, ei ole ju naised, need on paremal juhul sootud kamraadid – miks ma peaks nende vastu viisakas olema?” küsib ta.
Ükski naine ei saa tõelist kaitset ei marufeministide, libainimõiguslaste (Eesti Inimõiguste keskus) ega ideoloogide poolt. Kahjuks pole ühtegi ideoloogiavaba ja apoliitilist organisatsiooni, kes võitleks naiste eest ilma silmaklappideta, kaitsmata seejuures liberaalset libanaiselikkust.
Liberitest naispoliitikute peal on hästi näha, kuidas nad ei võitle mitte soolise võrdsuse eest, vaid lähevad poliitikas edasi samade võtetega, mida nad meeste juures kritiseerivad.
Uued Uudised