Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Anti Poolamets pidas fraktsiooni nimel kõne Tiibeti laste käisteks, kui käsil oli vastava eelnõu esimene lugemine.
„Lugupeetud Eesti rahvas! Lugupeetud Tiibeti rahvas! Need, kes meid usutavasti ajakirjanduse vahel lõpuks kuulevad, vähemalt need tiibetlased, kes on eksiilis – ma olen kindel, et see avaldus jõuab ka teieni –, ma tean, kui tähtis see teile on.
Samamoodi oli meile erakordselt tähtis see, et meid kõige sügavama okupatsioonipimeduse ajal ei unustatud. Meile oli erakordselt tähtis see, kui julgete inimeste poolt kirjutatud Balti apell jõudis ÜRO-sse, kus tuletati meelde Eesti okupeerimist. Ja see jõudis meieni läbi ragiseva raadio Ameerika Hääle või Vaba Euroopa vahendusel. See oli nagu hääl teispoolsusest ja see oli üliväärtuslik. Rõhutud rahvaste hingeelu teame meie vast paremini kui paljud teised. Küllap on rootslasel raske aru saada, mida tähendab olla okupeeritud, mida tähendab olla kohvrite otsas hirmuga, et sind iga päev küüditatakse.
Sellepärast meie sõnum, ma tahan uskuda, kõlab tugevamini ja on ka eeskujuks teistele. Ehk kui meie ei oleks laulva revolutsiooni ajal omaenda ja saatuse tahtel vabadust saanud, siis suure tõenäosusega oleksime me samas seisus. Meie vastu on toime pandud genotsiid, meie vastu suunati assimileerimise eesmärk. Meie keel suruti nurka, meie kultuur ja kirjandus suruti nurka. Aga mis tunne on ühel inimesel, kui ta on nurka surutud ja alandatud? Sama tunne on meie rahvastel, tervetel rahvastel. Ehk kõige suurema heateo teeme me ju siis, kui me aitame võimalikult suure hulga inimeste kannatusi vähendada, mida õpetab ka dalai-laama.
Tiibeti rahvas, kes on okupeeritud seisundis juba väga kaua, on tegelikult erakordne, vägivallatu võitluse sümbol kogu maailmale. Ka see on õppimist väärt. Ka meie olime ju vägivallatu vastupanu sümbol oma laulva revolutsiooniga. Tiibetlastele pealesurutud keele- ja kultuurivastane tegevus on tegelikult kultuurigenotsiid. Iga hinna eest likvideeritakse ürgset kultuuri koos oma religiooniga, koos oma rahvuslike traditsioonide ja keelega. Kõigepealt võetakse ära keel lastelt ja siis lootuses, et kaob ka kõik muu, sest ärme unustame, et represseeritakse usklikke, hävitatakse kloostreid, represseeritakse kõiki, kes nõuavad vabadust. Iga vaba sõna võib tähendada vanglat.
Neid tragöödiaid on Tiibetis juhtunud ka hiljuti. Hiina on muutunud agressiivsemaks Xi juhtimise ajal. Tegelikult avaldatakse väga jõulist survet uiguuridele ja kõikidele vähemusrahvustele, oleme täpsed, põlisrahvastele, sest neid tahetakse tituleerida vähemusrahvaks. Nad kaotavad oma keele omal maal. Nad ei ole rändurid mööda maailma, nad kaotavad omal maal.
Ja sellel on väga suur erinevus võrreldes sellega, kui keegi läheb teisele maale ja õpib seal omakorda põlisrahva keeles.
Kultuurigenotsiid, mis toimub soome-ugri rahvaste vastu, on sama või lausa identne selles osas, kuidas Hiina toimib. Xi Jinpingi nn rahvusliku ühtsuse doktriin on põlisrahvaste allasurumisele suunatud, selleks et luua nn ühtne Hiina rahvas. Kas tuleb tuttav ette? Nõukogude rahva loomine, internatsionalism. Ainult et seda tuleb alati tõlkida inimkeelde ehk suurrahva, impeeriumi rahva jõhker jõu ja vägivallakasutus väiksemate suhtes.
Meie ülesanne on tegelikult kaitsta ka mujal põlisrahvaid, on need uiguurid või mõned teised, keda jõuga alla surutakse. Sest rahvuslik identiteet, keel ja kultuur ei ole 20. ega 21. sajandil rohkem kaitstud kui varem. Pigem on olukorrad läinud palju hullemaks. Ja nüüd me räägime miljonite laste assimileerimisest ja mahasurumisest.
Mida võib veel öelda? Tiibeti rahvas, kes on eksiilis, paguluses ja iga hinna eest proovib oma kultuuri alles hoida. Seegi meenutab väliseestlaste meeleheitlikke pingutusi võõras keskkonnas oma kultuuri ja keele säilitamiseks. Ka see on meie ajaloolises kogemuses sees ja seetõttu ma leian, et peaksime aitama ka oma ajaloolist kogemust neile üle kanda ja neid toetama. Seda on Riigikogu teinud ka oma Tiibeti eksiilkogukondade ja eksiilvalitsuse ja dalai-laama külastamise käigus. Me oleme näidanud oma toetust. Muidugi, laste õigused. See on ju ligi miljonilt lastelt õiguste äravõtmine oma emakeelele omaenda kodumaal. Ja see on kultuurigenotsiid. Kui see ei ole kultuurigenotsiid, siis mis see on? Võib-olla peaksime me seltsimees Xi’le kirja saatma, et ärge tehke nii, äkki ta vastab meile, vihaselt. Ehk ma siiski tahan uskuda sellele, nagu budistid ütlevad, et kann täitub ka tilkhaaval. Meie sõnadel ja meie valmidusel toetada kannatajaid on mõju ka mujal maailmas ja meid järgitakse ka mujal maailmas.”