Eelmise ERR-i nõukogu koosoleku järgselt kirjutasin Facebookis, et tegin sel koosolekul kolm sisulist ettepanekut seonduvalt ERR-i töökorralduse parandamisega ning et nagu tavaliselt, ei leidnud neist ükski toetust.
See postitus (www.facebook.com/vooglaid/posts/1472829731519452) häiris aga ERR-i nõukogu uut esimeest Sulev Valnerit sedavõrd, et ta esitas mõne päeva eest ettepaneku nõukogu töökorra muutmiseks viisil, mille kohaselt oleks (veidi lihtsustatult öeldes) edaspidi õigus koosolekutel käsitletu kohta avalikkusele kommentaare jagada vaid nõukogu esimehel ehk Valneril endal.
Muidugi oleks niisugune piirang täiesti vastuvõetamatu ja ka kehtetu, sest nõukogu liikmete kohustused on määratletud ERR-i seadusega (üldine lojaalsuskohustus) ja uusi, seaduse nõetest väljuvaid kohustusi (sh nõukogu liikmete õiguste piiranguid) ei saa kodukorraga kehtestada.
Andsin sellest väga selgelt teada ERR-i nõukogu listi saadetud vastuses ja sama on teinud mitmed teised nõukogu liikmed – nende hulgas Priit Sibul, kes tõstatas ühtlasi küsimuse, kas Valner tahaks ehk pakkuda välja ka karistused nõukogu liikmetele, kes tema poolt soovitud piirangutele ei allu…
Eriti tähelepanuväärne on aga see nõukaaegne mentaliteet, mis niisuguste ettepanekute taustana selgelt välja paistab. Eesmärgiks pole mitte suurem läbipaistvus, avatus, vaid risti vastupidi, suurem läbipaistmatus, suletus.
Riigile kuuluvas meediaorganisatsioonis, mis saab igal aastal ainuüksi tegevustoetust kolossaalse summa ehk rohkem ca 41,5 miljonit eurot ja mille eelarve ulatub üle poolesaja miljoni, on sellisest mentaliteedist kantud juhtimine absoluutselt vastuvõetamatu.
Olgu seejuures mainitud, et Rein Veidemanni esimeheks oleku ajal ei tõusetunud niisugused probleemid kordagi.
Ühtlasi on oluline toonitada, et muidugi nõustuvad kõik nõukogu liikmed kohustusega mitte avalikustada reaalselt konfidentsiaalset informatsiooni (see tuleneb seadusega kehtestatud lojaalsuskohustusest). Aga salastada seda, milliseid teemasid koosolekul käsitleti ja mida üldiselt arvati, kuni sinnamaale välja, et nõukogu liige ei või avalikult rääkida, milliseid ettepanekuid tema ise koosolekul tegi – see on midagi sootuks muud ja nagu öeldud, vastuvõetamatu.
Üldisemas plaanis nähtub, et Valner ei saa aru nii lihtsast asjast kui see, et EKRE fraktsiooni poolt läkitatud Riiigikogu liikmena ei ole ma ERR-i nõukogus mingi ERR-i palgaline töötaja, kellele võib ametijuhendi või muu siseregulatsiooniga kehtestada täiendavaid kohustusi ja õiguste piiranguid.
Ei, Riigikogu liikmena esindan ma ERR-i nõukogus ennekõike Eesti kodanike huve, teostades järelevalve funktsiooni. Ilmselgelt eeldab selle rolli täitmine võimalust kodanikke teavitada, milliseid ettepanekuid olen nõukogus teinud ja milliste reaktsioonide osaliseks need on saanud.
Kokkuvõttes teeb see lihtsalt nõutuks, kuidas meie riigis (sh ERR-is) asjad käivad. Põhimõtted, mis peaksid olema elementaarsed – sh juhtimise maksimaalne läbipaistvus – ei ole seda mitte. Pigem vastupidi.
Täpsustavate küsimustega selle kohta, miks Valner püüab sedasi ERR-i nõukogu vaigistada, tasub ajakirjanikel pöörduda tema enda poole. Las ta siis üritab jälle musta valgeks rääkida. Ootuspäraselt hakkab ta kindlasti seletama, et rääkides tema sepitsustest avalikult, olen jälle käitunud kohatult mina. Ju kiidavad talle takka ka need, kes temast esimehe tegid. Aga nagu öeldud – tegelikult on selgelt kohatu Valneri enda käitumine, mitte sellest avalikult rääkimine.
Pidades silmas, kui näotult Valner üldse ERR-i nõukogu esimehe ametipostile tõusis, ei ole tal põhjust hellitada lootust, et ehk pigistatakse tema jätkuva näotu käitumise suhtes silm kinni.
Vastupidi, avalikkusel on õigus teada, millisele mentaliteedile toetudes uue esimehe eestvedamisel ERR-i nõukogu juhitakse ja mina ei kavatse seda kindlasti maha vaikida.
Nagu ma ka Valnerile kirjutasin, et peaks ta ainuüksi sellise ettepaneku tegemise tõttu nõukogu esimehe ametikohalt tagasi astuma.
Varro Vooglaid, ERR-i nõukogu liige