Energiamajanduse arengukava (ENMAK), mis peaks andma Eesti energiapoliitikale selge sihi, osutub lugemisel ülaltoodud valest eeldusest lähtuvaks sõnasalatiks. Ülimaks eesmärgiks seatakse mitmekesisus ning räägitakse «kõigest korraga», kompromissidest ja paindlikkusest, kuid puudu on fookus ja poliitiline juhtimine. Energiapoliitika eesmärgid peavad olema suunatud riigi majanduse tugevdamisele ning meie toimetulekule kriisis, mitte abstraktsele mitmekesisusele.
Euroopa kui energeetikavasall
Alustame suurest pildist. Euroopa Liit on täna energeetikavasall. See ei ole retooriline liialdus, vaid külm fakt. Umbes kolmveerand Euroopa Liidu primaarenergia tarbimisest on fossiilne. Sellest omakorda valdav osa – ligikaudu 33 eksadžauli aastas – imporditakse (Allikas: Maailma energia statistiline ülevaade 2024). Euroopa ise toodab vaid murdosa sellest energiast, mida tema tööstus, transport ja kaitsevõime vajavad.
See tähendab, et enne kui Euroopas asuv tehas midagi toodab, tuleb mõnele välisriigile tasuda arve energia eest. Ebaõnnestunud energiapoliitika on Euroopa tööstusliku ja sõjalise võimekuse languse üks olulisi põhjuseid ning selgitab, miks Euroopa ei istu enam nende laudade taga, kus kujundatakse uut maailmakorda. Väliste jõudude energiast sõltuv riik või riikide ühendus ei ole suveräänne.
Fossiilkütustest loobumine – võimatu ja ebavajalik
ENMAK ja Euroopa rohepoliitika lähtuvad ideest, et fossiilkütustest tuleb loobuda. See ei ole ei võimalik ega vajalik.
See ei ole võimalik, sest terve rida tööstuslikke protsesse ei toimi ilma fossiilsete kütuste ja tooraineteta. Terasetootmine, plastid ja polümeerid, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained – kõik need põhinevad fossiilsel primaarenergial või süsiniku keemial. Isegi tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tootmine sõltub fossiilsetest sisenditest.
Fossiilkütuste varud on globaalselt üüratud ning nendest loobumine ei ole vajalik, kui eesmärgiks on edukas tööstus ja toimiv riigikaitse. Pikalt juhuenergeetika võidukäiku prognoosinud Rahvusvaheline Energiaagentuur on oma lähenemist radikaalselt korrigeerinud ning ennustab nüüd, et nõudlus fossiilkütuste järele kasvab vähemalt aastani 2050 ja ilmselt jätkab kasvu ka edaspidi. Jutud peak oil’ist ja nafta peatsest lõppemisest on tänaseks laualt maas. Riigid, kes kontrollivad fossiilset primaarenergiat, kontrollivad ka tööstust ja sõjalist võimekust. See ei ole ideoloogia, vaid tänase maailma reaalsus.
Elektri ekspordile peale makstes rikkaks ei saa
Valitsuse retoorikas kõlab sageli demagoogiline väide, et kui ehitame piisavalt tuule- ja päikeseparke, muutub Eesti taas elektri eksportijaks. Juhitamatu tootmise puhul tekib tõepoolest vajadus elektri ülejääki eksportida, et säilitada elektrivõrgu toimimine. Sellisel perioodil on hinnad madalad või isegi negatiivsed ning ekspordil puudub majanduslik mõte: elekter liigub üle piiri, raha selle eest vastu ei liigu.
Mõistlik eksport toimub külmal, pimedal ja tuulevaiksel talvepäeval, kui elektrit ja soojust on piirkonnas puudu ning hind kõrge. Selleks on vaja juhitavat tootmisvõimsust, mitte juhuslikku ilmast sõltuvat ületootmist. Eesti oli veel 2018. aastal elektrit eksportiv riik. Kuid see eksport põhines juhitaval, kohalikul tootmisel, mitte juhuenergia ületootmisel.
Mis on ENMAKi põhiprobleem
Minister Andres Sutt ütles ENMAKi arutelul väga olulise lause: kui meil ei oleks välisühendusi, oleks meil umbes kolmandik ajast elekter puudu. See peaks olema äratuskell.
Kui energiajulgeolek on arengukava eesmärk, siis peab kava välistama olukorra, kus kaablite rikke või kriisi korral jääb riik pimedaks. Praegu ENMAK seda ei tee. Arengukava räägib mitmekesisusest ja rohelistest edetabelitest, kuid jätab riigi majandusest ja julgeolekust lähtuvad prioriteedid seadmata.
Milline peab olema Eesti huvidest lähtuv energiamajanduse arengukava
Tuleb sõnastada lihtne ja aus eesmärk: Eesti energiamajandus peab igas olukorras tagama energiajulgeoleku, toetama tööstuslikku ja riigikaitselist võimekust ning hoidma elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid on sekundaarsed ja kehtivad vaid juhul, kui nad ei ole vastuolus eelnevatega; need võib arengukavast välja jätta.
Ülalöeldust tulenevalt tuleb muuta ka mõõdikuid. Taastuvenergia protsentide ja roheedetabelite positsioonide asemel tuleb mõõdikuteks seada juhitava ja baasvõimsuse maht, saartalitluse kestus, strateegiliste kütusevarude piisavus ning elektri hind tööstusele ja kodumajapidamistele.
Alternatiivne ENMAK 2035
Eesti elektrisüsteemi keskne mõõdik peab olema lihtne ja füüsikaliselt range: juhitav baasvõimsus peab olema 1,2–1,3 korda tiputarbimisest, et riik suudaks toimida ka saartalitluses ja kriisis. Hiljuti mõõdeti Eestis uus tipukoormuse rekord 1720 MW, mis tähendab, et Eesti-siseselt peab olema vähemalt 2060–2240 MW juhitavat võimsust. Selle selgroo moodustavad põlevkivi ja tuumaenergia: põlevkivil põhinev juhitav võimsus suurusjärgus 1400–1700 MW ning tuumaenergia 300–600 MW. Tuumaenergia puhul ei piisa üldsõnalisest «võimalusest» – arengukavasse tuleb kirjutada konkreetsed tähtajad vähemalt eesmärgina: millal on seadusandlik raamistik valmis, millal on tehnoloogia ja asukoht valitud ning millal peab ehitus algama.
Juhitamatu tuule- ja päikeseelekter saab selles skeemis olla ainult kütusesäästja, mitte süsteemi kandev sammas. Seepärast tuleb ENMAKis kehtestada selged ülempiirid: juhuenergia installeeritud võimsus ei tohi olla üle 40 protsendi tipukoormusest ning juhuenergia toodang üle 15 protsendi kogu elektritoodangust. Need piirid ei ole ideoloogilised, vaid tulenevad meie elektrisüsteemi stabiilsusvajadusest ja sellest, et juhuenergia ei hakkaks segama juhitavate võimsuste optimaalset töörežiimi.
Sama kainelt tuleb käsitleda hoonete kütmisega seonduvat. Kaugkütet ja soojusvarustust tuleb käsitleda kui strateegilist energiajulgeoleku süsteemi, mitte heitmete vähendamise instrumenti. Küttesüsteemi selgrooks peab olema mitmekesine ja kohalikele ressurssidele toetuv kütus.
Eesti oludes tähendab see selget toetumist kohalikele juhitavatele soojusallikatele. Kaugküttevõrkudes tuleb säilitada ja arendada põlevkiviõlil ja puidul põhinevaid lahendusi, samuti põlevkivi- ja tulevikus tuumajaamade jääksoojuse kasutamist nende lähipiirkondades. Väljaspool suurlinnu asuvatel tiheasustusaladel peab kaugkütte selgrooks jääma puidul põhinev koostootmine, mis tagab ühtaegu soojuse, juhitava elektri ja kohaliku varustuskindluse.
Kriisivõimekuse tagamiseks peab kaugküttetaristul olema võime kasutada varukütusena vedelkütuseid ning riigil tuleb selgesõnaliselt sätestada nii nafta kui ka gaasi strateegiliste varude olemasolu, mitte eeldada, et import ja turuhind on kriisiolukorras kättesaadavad. Hajaasustusega maapiirkondades on mõistlik säilitada mitmekesine kütteportfell, kus elektripõhised kõrge kasuteguriga lahendused (nt soojuspumbad) täiendavad, kuid ei asenda täielikult ahikütet ja lokaalset tahkekütusel põhinevat kütet. Riigil on otstarbekas säilitada ja toetada ahikütte kasutamise võimalust ka uutes hoonetes, kuna see vähendab sõltuvust tsentraalsest taristust ja suurendab kriisikindlust.
Kui eesmärgid on tööstuse areng ja majanduskasv, sõjaline võimekus ja geopoliitiline mõju, siis on fossiilsed kütused ja juhitav energia asendamatud. Euroopa on selles vallas suure osa oma kaarte maha mänginud. Eestil on veel võimalus teha kainem valik.
Energiamajanduse arengukava peab lähtuma füüsikast, mitte loosungitest. Kui domineerima jäävad valedest eeldustest lähtuvad ideoloogilised loosungid, ei ole meil odavat elektrit, toimivat tööstust ega energiajulgeolekut, sõltumata sellest, kui palju tuuleparke me ehitame.