Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses arupärimine vaesuses elavate laste kohta ja seda Reformierakonna suurt kuritegu eesti rahva vastu käsitles oma kõnes ka Mart Helme.
Statistikaameti andmetel oli Eestis 2025. aasta esimeses kvartalis 64 200 töötut, mis on viimase 12 aasta kõrgeim tase. Peamised andmed sellesama seisuga on: pikaajalised töötud – 16 000 inimest, see on siis aasta või kauem; töötud kuni kuus kuud – 38 100 inimest. Miks ma seda rõhutan? Ma rõhutan seda sellepärast, et need ei ole sugugi asotsiaalid, nagu meil püütakse rääkida. Reformierakondlikud liberaalid eriti püüavad ikka kogu aeg rääkida meil poetagustest ja pole midagi imestada, et lastele raha ei ole, kui raha maha juuakse ja nii edasi. Ei ole. Ei ole!
Suurem osa nendest inimestest on normaalsed inimesed. Väga palju on üksikemasid, väga palju on lahutatud inimesi, väga palju on laste pärast kaklevaid inimesi, nii et lapsed kannatavad kõige selle pärast, sellepärast et kes on see ülalpidaja, kes peab alimente maksma, kes ei pea alimente maksma, ja nii edasi. Need igapäevased tragöödiad, mis aeg-ajalt jõuavad ka avalikkusesse – see on väga masendav. See on väga masendav!
Ja kui püüda seda kuidagi neutraliseerida selle jutuga, et meil kohe-kohe majandus hakkab tõusma – teate, mõned aastad tagasi … Kui sa poliitikas piisavalt kaua oled olnud, siis paratamatult jäävad meelde sellised kampaanialikud, kuidas ma ütlen, propagandahüüatused. Mõned aastad tagasi oli meil siin ju kõva jutt sellest, kuidas kohe-kohe tuleb Tallinna–Helsingi tunnel ja vaat siis hakkab raha voolama selle tunneli kaudu Eestisse niimoodi, et meil pole seda raha pannagi kuskile. No seda tunnelit ei ole ja seda tunnelit ei tule!
Me räägime juba 15 aastat sellest, et kohe-kohe tuleb Rail Baltic, kohe-kohe sõidame ooperisse, üheainsa ööpäevaga sõidame ooperisse Berliini. Ei tea, kas me kümne aasta pärast Iklasse saame sõita. Kuna Tallinnas, näed, ei saa kuidagi ka Estonia juurdeehitust tehtud, siis võib-olla teeme Iklasse suure ooperiteatri, siis hakkame ekskursioonidel käima Iklas ooperis. Noh, niisugused kampaanialikud jutud sellest, kuidas ärge muretsege, kohe-kohe-kohe-kohe, ei maksa mitte midagi. Kui sel talvel on surnud 11 inimest külmakahjustuste tõttu, siis neid inimesi tagasi ei too.
Meenutame seda, et veel mõned aastad tagasi, kui seal selles loožis keksis jalalt jalale praeguseks kogu Euroopa ja maailma naerualuseks saanud Kaja Kallas, kuidas meil on iga inimene nii tähtis, et kõik tuleb ära süstida. Lapsed ja pensionärid ja töölkäijad ja mittetöölkäijad, kõik – maskid ette ja süstima! Siis oli see paradiisivärava avamise niisugune võtmeasi. Algas sõda ja kadus koroona, ei ole vaja enam kõiki ära süstida. Täna me kuulsime siin umbes samasuguseid jutte, et kohe hakkab majandusest asi ülesmäge minema.
Aga tuleme statistika juurde tagasi. Meil on hinnanguliselt 10 000 – 18 000 noort, kes ei õpi, tööta ega osale aktiivselt ühiskonnaelus. Paljudel nendest, kes on juba jõudnud teatud vanusesse, ei ole ka haigekassa kindlustust. See on ka üks vaesuse märk. Haigekassa kindlustust – nüüd on ta Tervisekassa, vabandust – ei ole ja see on väga suur probleem. See on krooniliste haiguste probleem, see on nakkushaiguste probleem ja see on üldse suur probleem nende inimeste elukvaliteedi seisukohast.
Absoluutses vaesuses mullu 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem. Ei vasta tõele kõik need jutud sellest, et see arv väheneb. Ei vähene! 8000 inimest rohkem kui aasta varem.
Aga ma tahan ühel kategoorial veel peatuda ja need on puuetega inimesed. Puuetega inimesi on Eestis kas te teate, kui palju? 107 854 puudega inimest. See on siis 2025. aasta lõpu seisuga. See on 8% rahvastikust. See on kohutavalt suur number! See räägib jällegi sellest, et meil on tegelikult väga tõsine probleem tervisekindlustusega, arstiabi kättesaadavusega, arstiabi regionaalse kättesaadavusega. 107 854 puudega inimest, neist 9% sügava puudega, 47% raske ja 44% keskmise puudega. Nende hulgas on ka väga palju lapsi: sünnikahjustustega lapsi, kaasasündinud puudega lapsi, mitmesugustel muudel põhjustel puude saanud lapsi.
Ma ei jõua tegelikult kogu seda statistikat, mis on masendav, ette lugeda. Ma loodan, et teistes kõnedes seda statistikat tuuakse veel juurde. Me oleme mitme aastakümne vältel, kui Reformierakond on olnud Eestis juhtiv erakond, valitsusi moodustav ja valitsusi juhtiv erakond, jõudnud olukorda, kus see statistika räägib suhtumisest – suhtumisest inimestesse. See suhtumine on täpselt selline, et see on kulutatav materjal. See on kulutatav materjal, mis peab ise vaatama, kuidas ta elab, kuidas ta sööb, kuidas ta endale sooja tekitab: kas tekitab sooja sellega, et hüppab ühe koha peal ja vehib kätega või on tal tõesti tuba soe. Ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis pöördugu kohaliku omavalitsusse.
Aga me teame, et kohalikud omavalitsused on ka vaesed nagu püksinööp. Neil on ülekulu oma kohaliku omavalitsuse ülalpidamisega juba niikuinii nii palju, et kõiki hädalisi kogu aeg abistada ei ole lihtsalt võimalik. See on jällegi suhtumise küsimus. Valitsus veeretab järjest ja järjest omavalitsustele kohustusi juurde, aga raha annab näpuotsaga või ei anna üldse või ütleb, et taotlege mingitest europrojektidest.
See on suhtumine inimestesse, mis siin riigis on kõige masendavam. Me oleme nelja aastaga kulutanud 2 miljardit eurot Ukraina abistamise peale – 2 miljardit! –, aga oma inimeste peale võtame ja kröönime kogu aeg vähemaks: lastetoetused vähemaks, peretoetused vähemaks, transporditoetused vähemaks, maksud suuremaks. Ja siis tuleb meile Kristen Michal siia ja räägib süüdimatu näoga, kuidas kõik on tegelikult kõige paremas korras ja kuidas Reformierakonna valitsuse ajal on asjad ainult paremaks läinud.
Vaadake, lugupeetud Kristen Michal, ma olen kahjuks nii vana inimene – või õnneks nii vana inimene –, et ma mäletan samasugust retoorikat ja suhtumist nõukogude ajal. Te ei ole põrmugi parem kui meie nõukogudeaegsed valitsejad.