Sotsiaaldemokraat Reili Rand kujutab piiriülese asendusemaduse kriminaliseerimist emotsionaalse ja ühe surrogaatemalt tasu eest lapse hankinud homopere vastu suunatud sammuna. Tegelikult ei puuduta küsimus konkreetseid peresid, vaid põhimõtet: kas Eesti riik peab aktsepteeritavaks süsteemi, mis muudab naise keha lepinguliseks vahendiks ja lapse sünni äriks?
Asendusemaduse arutelus käsitletakse rasedust sageli kui tehnilist protseduuri. Ometi on rasedus bioloogiliselt ja psühholoogiliselt üliintensiivne kogemus. Naise keha toodab hormoone, näiteks oksütotsiini, mis loovad tugeva sideme ema ja sündiva lapse vahel. Selle sideme katkestamine võib põhjustada sügavat leina, identiteedikriisi ja eluaegset hingelist traumat. Paljud asendusemaduse läbi teinud naised on seda kinnitanud.
Oma arvamusloos ei välista sotsiaaldemokraat Reili Rand, et surrogaatlus võib soodustada inimkaubandust, kuid ei pea seda riski piisavalt kaalukaks, et kaitsta naiste inimväärikust surrogaatluse keelamise kaudu.
Enne täiemahulise sõja puhkemist tegutses Ukrainas kümneid asendusemaduse kliinikuid, mille klientidest enamik olid välismaalased. Pärast täiemahulise sõja puhkemist jõudis avalikkuseni video hotellituppa paigutatud imikutest, kes ootasid suletud piiride tõttu oma tellijaid. Kui Ukraina naised kirjeldavad, et neid koheldi nagu „kariloomi“, ei saa rääkida nende vabast valikust – vaesus moonutab nende otsustusvabadust. Samasugune pilt avaneb ka mujal, kus oma haavatavuse tõttu ära kasutatud naised on kõige ehedamad inimkaubanduse ohvrid. Ukraina, kes on nii palju ohvreid toonud parema tuleviku nimel, ei tohiks oma haavatavuses jääda inimkaubitsejate meelevalda. (https://www.delfi.ee/artikkel/89885729/kriis-ei-lase-ukraina-beebitehastes-sundinud-lapsi-riigist-valja)
Rahvusvahelises praktikas toimub piiriülene asendusemadus tihti jõukamate lääneriikide tellijate ja vaesemate riikide naiste vahel, kus sotsiaalne kaitse on nõrk. Selles olukorras peaksid kõik riigid andma oma panuse, et naiste viljakusest ei saaks majandusliku ekspluateerimise objekt. Paljud riigid – sealhulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania – on piiriülese asendusemaduse keelanud.
Koalitsioonierakondade silmakirjalikkus on siinkohal jahmatav – kui päriselt tuleb hakata naiste õigusi kaitsma, olgu selleks naiste varjupaikade lisarahastamine või laste kaubastamise keelamine, toovad nad naiste õigused ohvriks, et edendada seksuaalvähemuste ja transsooliste vajadusi.
Reili Ranna väide, et EKRE eelnõu „teeb lastest kahtlustuse objektid“, on demagoogiline. Lapsed ei ole eelnõu sihtmärk. Vastupidi – piiriülese surrogaatluse kriminaliseerimise eesmärk on ennetada olukordi, kus laps sünnib lepingulise suhte tulemusena ja võib sattuda õiguslikku vaakumisse. ÜRO laste õiguste konventsiooni artiklid 3, 7 ja 8 rõhutavad, et lapse huvid peavad olema esikohal ning lapsel on õigus oma identiteedile, teada oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud.
Viljatus on kahtlemata valus ja ebaõiglane. Ent inimõigused ei hõlma õigust lapse „omamisele“. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 tagab õiguse perekonnaelule, kuid see ei tähenda õigust saada laps ükskõik millisel viisil. Õigus perekonnale ei anna õigust teise inimese kehale ega reproduktiivsele võimekusele.
Surrogaatemadelt ei telli lapsi üksnes viljatud pered, vaid ka homoseksuaalsed paarid ja üksikud mehed, kelle jaoks on laste tellimine „moodne elustiil“. Hiljuti linastus Tallinnas DocPointi filmifestivalil Ketevan Vashagashvili dokumentaalfilm „Üheksakuuline leping“. Tegemist on Gruusia dokumentaalfilmiga, mis käsitleb surrogaatemadust sünnitaja vaatepunktist. Filmis kirjeldatakse juhtumit, kus kliendiks oli eakas mees Inglismaalt, kes elas oma 80-aastase emaga ning tellis Gruusiast juba kaheksandat last. Need näited kinnitavad, et tegemist ei ole üksnes viljatuse küsimusega, vaid laiemalt ebaeetilise kommertssüsteemiga.
Väidetakse, et rangelt meditsiiniliste näidustuste tõttu toimuv ning altruistlik asendusemadus ei kasuta naisi ära. See ei ole veenev. Tasu puudumine ei kõrvalda haavatavust, riskide mittemõistmist, võimusuhteid ega moraalset survet. Ka „altruistlikus“ süsteemis võib tekkida manipuleeriv survestamine ja seeläbi kannab surrogaatema kõik terviseriskid, millest ta endale aru ei anna. Rasedus allutatakse teiste inimese soovidele ning laps sünnib samamoodi lepingu alusel üleandmiseks, lõhkudes ema ja lapse looduse poolt targalt kaasa antud tihedat sidet. See on vastuolus inimväärikuse põhimõttega, mida kaitsevad ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ja teised inimõigusi kaitsvad aktid.
Väide, et asendusemaduse keeld „peidab probleemi“, eirab tõsiasja, et just nõudlus loob musta turu ja kuritarvitused. Suur raha ja kõrge nõudlus toob kaasa küüniliste vahendajate kontrollimatu tegutsemise, põrandaalused kliinikud ja hallid tsoonid, kus eetika ja kasumiiha lähevad laupkokkupõrkesse. Ka Eesti arstid on olnud välismaal asendusemadust pakkuvate firmadega seotud. Organikaubanduse must turg on hoiatav näide sellest, kuidas inimkeha muutub kaubaks. Sama oht kaasneb rahvusvahelise asendusemaduse äriga. Gruusias on olnud juhtumeid, kus välismaalt toodud naistelt võeti passid ära, pandi luku taha ning neid kasutati munarakudoonoritena.
Eesti riik ei tohi toetada süsteemi, mis rajaneb naiste haavatavusele ja lapse sünni äritehinguks muutmisele. Ükski eesmärk ei õigusta lapse muutmist kaubaks. Hea kavatsus ei muuda vigast süsteemi õigeks.
Riigi ülesanne on kaitsta inimväärikust, laste huve ja nõrgema poole õigusi. EKRE seisukoht on ühene: laps ei ole kaup ning naiste õiguste jalge alla tallamine ei ole lubatav, ka siis, kui tehing on välismaal sõlmitud. Inimväärikus ei ole müüdav.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)
Vaata lisaks:
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120435453/reili-rand-ekre-uus-madalpunkt-kriminaliseerida-pered