Esmaspäeval vastas peaminister Kristen Michal arupärimisele neljandat aastat rekordväikese sündide arvu kohta, rahvuskonservatiivide seisukohaga esines Helle-Moonika Helme.
Helle-Moonika Helme: “Tõepoolest, Eestis on sündide arv juba neljal järjestikusel aastal püsinud rekordmadalal ja see on üks kõige olulisemaid demograafilisi probleeme, mida riik praegu kogeb. Sellest on ka täna siin räägitud, et 2025. aastal oli sündide arv taas rekordmadal. Meil on loomulik iive selgelt negatiivne ehk surmade arv ületab sündide arvu. Ja see loomulikult jätkub, sellepärast et valesid otsuseid on tehtud palju. See on halvendanud meie perede toimetulekut ja sealt väga paljuski saavad kõik need asjad alguse.
Lühidalt kokku võttes peaministri jutust, üldiselt õudselt hea rääkida, et see on mingi üleüldine probleem, et see ei ole ainult Eesti probleem, vaid kogu Euroopas nii. Aga see, et kusagil on sõda, no see ei ole ju tegelikult mitte mingi vabandus, see on nagu hale, et ainult neid argumente nagu siin välja tuuakse.
Saate aru, mida ootab Eesti rahvas? Eesti rahvas ootab seda, et meil oleks valitsus, kes teab probleeme ja näeb probleeme. Oskab ka ära sõnastada, tõepoolest, et igal pool on sündimus madal ja näed, sõda on. Aga mida rahvas ootab? Rahvas ootab, et ka valitsus võtaks midagi ette, mitte ei istuks kätele ja ütleks, et oi, meie ei saa midagi teha.
No julgeolek – see on nagu kuidagi pahupidi pööratud, mingi fatamorgaana, et julgeolekuolukord on see, miks meil lapsi ei sünni. Mis on siis lahendus? Mida rohkem relvi, seda rohkem lapsi. Päriselt ka või? Ja teine asi, mida mina küsin, on see, kas te tõesti kahte asja korraga teha ei saa, nätsu närida ja käia. Ehk kui meil on praegu julgeolekukriis, siis tegelege sellega, aga samal ajal, kui nuumate oma sõpru relväärikaid, võiksite leida ka vahendid, et toetada meie peresid.
No midagi ei ole teha, selles te olete haledalt läbi kukkunud. Võib-olla on küsimus ka selles, et sealt ei saa keegi omadest seda raha kätte, nagu mõned inimesed julgeoleku kindlustamisel ja relvakaubandusest saavad.
Aga siin on räägitud ka sellest, miks sündide arv Eestis on vähenenud. Eelkõige me ju teame, et selle põhjuseks on sotsiaal-majanduslikud tegurid. On räägitud siin täna tööhõivest. Me teame, et 2025. aastal oli meil jälle üks aegade kõrgeim töötuse tase. Me ju teame, et kui töö kaotab pere peamine toitja, siis ju pered teevad kohe otsuse, et nüüd ei ole küll õige aeg lapsi saada. Nii lihtne see ju ongi.
Üks väga oluline aspekt: siin on räägitud sellest, teema algataja tõi välja – olgu kiitus ja au talle selle eest –, et meil on põhiseaduse kohaselt Eesti rahvusriik. Eestlaste püsimine ja kasv on ju tegelikult omaette eesmärk. Aga üks väga oluline aspekt, mida keegi ei ole julgenud puudutada, on see, et me peame rääkima mitte ainult lihtsalt sündidest, vaid me peame rääkima eesti laste sündidest. Needsamad vähesed sünnid, millest siin praegu on räägitud, kui paljud nendest sündidest on eesti laste sünnid? Kas seda statistikat on üldse välja toodud?
Mina näiteks kahtlustan, et meil on piirkondi, regioone Eestis, kus lapsed sünnivad, aga need ei ole Eesti lapsed. Iga laps on küll õnnistus, aga me peame vaatama poliitikutena, tegema poliitilisi otsuseid ka sellest lähtudes, mida kohustab tegema meid meie põhiseadus.
Ja kui öeldakse, et EKRE ainult kritiseerib, lahendusi ei paku, siis meil on lahendused tegelikult täiesti olemas. Punkt üks, kõigepealt tuleb ära lahendada perede eluaseme küsimus, sest Eestis on teatavasti laste saamise kõige suurem pidur kodu. Meie valitsus on teinud selle nii raskeks, kui vähegi saab. Isegi eluasemelaenudelt kaotati ära tulumaksu tagasiarvestus laste pealt, mis varem oli. See andis peredele natukenegi kindlust, et kui mul on rohkem lapsi, siis ma saan oma eluaseme soodsamalt kätte ja soodsamalt soetada.
Nüüd seda ka enam ei ole. Väga paljud noored, me teame, elavad seetõttu lihtsalt üürikorterites. Aga me teame ka, et kui noor paar elab näiteks mingis kahetoalises üürikas, kus üür iga aasta tõuseb, siis ega kolmandast lapsest, mis aitaks meil demograafilisi probleeme lahendada, enam keegi ei räägi.
Loomulikult peaksid olema garanteeritud lasteaiakoht ja hoiuteenused. Ning suurperede toetamine. Teine ja kolmas laps peab olema ühiskonnas kergemalt saadav kui esimene laps. Eesti probleem ongi see, et esimene laps veel saadakse, aga teise ja kolmanda lapse puhul tuleb sein ette. Seega, see poliitika peabki olema selgelt suunatud teisele lapsele ja kolmandale lapsele.
Neid ettepanekuid me siin kõiki oleme teinud, aga mida tegid Reformierakonna valitsus ja ka sotsid, kes olid seal nendega koos? Hääletasid suurperede toetuse, mis oli just tõstetud ja millega suurpered olid arvestanud, kolksti maha ja seda pole siiamaani. Nii see kahjuks paraku on.
Mida siis öelda? Põhilised punktid ma tõin siin välja. Aga mis veel peaks olema oluline või võiks olla oluline, on see, et ka kooliealiste laste kulusid tuleks leevendada. Oleme rääkinud siin toidust, transpordist ja huviharidusest, sest seal on ka väga palju hirme, mis suuremaid peresid pidurdavad. Loomulikult, regionaalpoliitika peab hoidma elus väikelinnad ja maa-Eesti, sest kui kool ja lasteaed kaovad, siis kaovad ka pered. Lisaks loomulikult me vajame rahvuslikku enesekindlust.
Eesti pere ja laste väärtustamine peab olema Eesti ühiskonnas normaalne ja toetatud, sest see on meile kõigile põhiseaduses pandud ülesanne ja kohustus.”