Eesti peab arendama kiiresti oma kaitsevõimekust, kui kellelgil väga sügeleb, siis võib ka Ukrainat abistada, aga Venemaa-sõjakäiguks valmistumine on liiast mis liiast.
Välisminister Margus Tsahkna ja teiste “pistrike” ülisõjakus jääb Kremlile kindlasti meelde ja kui Putin otsustab kusagil NATO-t testida, siis on tõenäoline, et ta valib sihtmärgiks “klähvija” Eesti. Tsahkna kutsub tule Eesti peale.
Sõda ei ole kunagi nali. Rainer Saks, Teet Kalmus ja teised “eksperdid” võivad küll kinnitada, et Venemaa kukub sõjaliselt ja majanduslikult kohe-kohe kokku, ja nii juba neli aastat järjest, aga tuumariigina on idanaaber meeletult ohtlik. Päris kindlasti pääsevad sõja korral kaitsekilpidest läbi nii lääneriikide kui Venemaa raketid ja esimesena põlevad Eesti linnad.
“Tänu” Tsahknale ja teistele klähvijatele. Võib ju mõnuleda, et olen küll kõva mees, aga eludega maksavad naised, lapsed, vanurid. Ja meie kaitseväelased.
Tsahkna meelesegadus on jõudnud juba tuumasõja tunnustamiseni. Meedia kirjutab: “Tuumaheidutusest rääkides ütles Tsahkna, et tema hinnangul ei tohiks Euroopa eemale tõugata NATO-ülest tuumaheidutust. Ta lisas, et vajadusel oleks Eesti valmis võtma oma pinnale mõne liitlase tuumarelva. “Tuumarelv siia meie territooriumile tuua, me ei ole selle vastu. Meil ei ole sellist doktriini, kus me oleksime kuidagi välistanud, kui NATO peab vajalikuks vastavalt meie kaitseplaanidele paigutada ka näiteks meie territooriumile tuumarelva,” sõnas Tsahkna.”
Tsahkna tahab Eesti päris tuumakõrbeks muuta ja eestlased lihtsalt radioaktiivsusega olematuks teha. Meil on ministriks hull, kui mitte meditsiinilises, siis vähemalt oma olemuses.
Kes on üldse need tuumarelva armastavad “meie”, kelle nimel üheprotsendimees esineb?
Sel teemal võtab sotsiaalmeedias sõna ka vaimulik ja ühiskonnategelane Veiko Vihuri: “Osa kaaskodanikke unistab avalikult sellest, et saaks vaid Venemaa territooriumi sügavustesse lasta täppismoona, viia sõda Venemaa sisemaale ning tulistada rakettidega Peterburi Iisaku katedraali.
Abieluseisuse ära naernud ja Jumalale selja keeranud väikeriigi seestumine süveneb kurjakuulutava kiirusega…
Postimehe juhtkiri (2025): „olulise heidutuse elemendina on meil vaja rohkem Venemaa territooriumi sügavustesse laskvat täppismoona“.
Välisminister Margus Tsahkna: „Eesti ei hakka ootama, millal Venemaa ründab, me viime ise sõja Venemaa territooriumile“.
Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi: „Arvestades Eesti tulevõimekust, on Peterburi meie rakettide laskeraadiuses. Sinna ulatuvad ka meie merekaitseraketid. Küsisin kord endiselt kaitseväe juhatajalt Martin Heremilt, kas Eesti kaitsevägi laseks rakette ka näiteks Peterburi ajaloolise Iisaku katedraali pihta? Kui selle sammaste vahele on paigutatud õhukaitsepatarei, siis laseks need ära küll, vastas kindral reservis.“
Herem sarnaneb juba ISIS-e komandöridele, kes laastasid Iraagis ja Süürias ajaloomälestisi, UNESCO pidas seda sõjakuriteoks. Nii et Eesti “sõjapistrikud” pole mitte ainult valmis Venemaaga sõda alustama, vaid ka maailma ajalugu purustama. Meil on juba oma sõjakurjategijadki ettevaatavalt olemas…
Kuumadele põmmpeadele meeldetuletuseks, et praegu pole Vabadussõda, mil sõditi vintpüsside ja soomusrongidega – Ukrainas tuleb surm peamiselt taevast ja seda Tsahkna esile kutsubki. Eesti aga on droonivõimekuses veel väga lapsekingades.
Martin Helme rääkis Riigikogu välispoliitilisel arutelul järgmist: “See, mida meil nimetatakse reeglitepõhiseks maailmakorraks või mis tegelikult on Teise maailmasõja võitjate vahel kokku lepitud maailma jagamise plaan, on lakanud toimimast. Seda ei ole enam. Ja praegusel hetkel, käesoleval aastal ja järgmisel paaril aastal me oleme üleminekuetapis, enne kui me jõuame välja uude paikaloksunud maailmakorda, julgeolekupoliitilisse korda.
See on nagu plahvatus, mis paiskab kõik õhku. Praegu me oleme seal kõik õhus, kui kõik vastu maad variseb, siis on selge, kes kuhu kukkus ja kui terveks jäi. See on see hetk maailma ajaloos, mida me oleme korduvalt näinud – eelmisel sajandil oli mitu korda –, kui riigid lakkavad olemast ja uued riigid tekivad. Eesti on üks neid riike, mille olemasolu on ohus praeguses julgeolekupoliitilises olukorras.
Meie ülesanne ei ole siin mitte emotsioonitseda või asendustegevusega psühholoogilise nihestumise varjus mingitest teistest teemadest rääkida. Meie asi on külma peaga ja külma kõhuga küsida, mida me tahame rahva ja riigina vältida, mida me tahame rahva ja riigina saavutada ja mida on meil vaja teha selleks, et see juhtuks.
Ise saame hoiduda rumalast, agressiivsest ja provotseerivast välispoliitikast. No ei ole meie asi maailma sirgeks ajada. Ei ole ka meie võimuses maailma sirgeks ajada. /…/Ärme tegeleme teiste riikide asjadega, tegeleme oma asjadega! Hoidume agressiivsest, provotseerivast käitumisest, ükskõik, kas see on Hiina, Venemaa või Aafrika riik või mõni ma ei tea, missugune riik. Pole vaja!”