MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti on tellinud uue müramodelleeringu Rootsist, Uppsala Ülikooli teadlaselt Prof. Ken Mattssonilt ja tema meeskonnalt töötavale Saarde tuugenijaamale ja selle kõrvale plaanitavale Lode jaamale.
Esimese infraheli leviku ulatust puudutava modelleeringu koostas Prof. Mattsson 2025. aasta novembris Sopi-Tootsis asuvale tuugenijaamale. Selle analüüsi tulemused on tõsiselt murettekitavad, kuna jaam on jätkuvalt töös ja potentsiaalselt ohustab oma müraheitega 40 km raadiuses elavate inimeste tervist. Analüüsi järgselt koostatud pöördumine Põhja-Pärnumaa vallavalitsuse poole ettepanekuga peatada uute teadmiste valguses Sopi-Tootsi tuugenijaama kasutusluba, on jäetud sisulise tähelepanuta.
Vallavanem Madis Koit, kes vastas MTÜ saadetud kirjale, on otsustanud ettevaatuspõhimõtet eirates jätta jaama kasutusluba kehtima, seades niiviisi teadlikult potentsiaalsesse ohtu nimetatud raadiuses elavate inimeste tervise ning samal ajal jätkates uute tuulealade planeerimist Põhja-Pärnumaa valda.
Küsimus, kes sellise otsuse korral vastutab elanikele tekitatud võimalike kahjude eest ja mis moel, on siiani vastuseta.
Miks on Uppsala Ülikooli teadlase koostatud müraanalüüsid olulised?
Esiteks, selliseid analüüse ei ole Eestis varem tehtud, mis annaks meile selge ülevaate madalsagedusliku müra tegelikust levikust tuugenijaamade töötamisel. Tegemist on teaduslikult tõendatud müramodelleerimise meetodiga ning selle meetodi paikapidavuses ei ole täna põhjust kahelda.
Seekordne modelleering ja analüüs on koostatud Saarde ja Mulgi valla piirile Läti territooriumile plaanitava Lode tuugenijaama müraheite koosmõjule realistlikes atmosfääritingimustes, pöörates erilist tähelepanu madalsageduslikule mürale ja infrahelile. Mõlema tuugenijaama müra on hinnatud ka eraldi. Tuleb märkida, et Lode ja Saarde tuugenijaamade omavaheliseks kauguseks saab olema esimese realiseerumisel 16 km linnulennult. Esmapilgul tundub vahemaa olema piisav aga lähemal vaatlusel see enam nii ei tundu.
Kuna Eestis ei ole kombeks KSH programmi käigus erinevatel kaugustel asuvate tuugenijaamade müraheite koosmõju hinnata, siis on tellitud töö Eestis esmakordne ja igati õigustatud, mis annab võimaluse orienteeruvalt hinnata, milline võib olla erinevatesse Eesti paikadesse planeeritavate tuugenijaamade koosmõju müra (nii kuuldav kui ka infraheli) levikule ja helirõhu tasemetele. Kõrvalmärkusena juhin siinkohal tähelepanu asjaolule, et ka looduskeskkonna mõjude hindamisel ei kiputa koosmõjusid arvesse võtma.
Tekib paratamatult küsimus – MIKS?
Kuna Saarde töötava tuugenijaamaga on juba põhjustatud suur müraheide Saarde piirkonnas, siis Lode jaama valmimine ei muuda müraolukorda kuidagi paremaks. Kahe jaama koosmõjul kerkib helirõhutase 1-2dB ning suureneb kõrge mürasaastega piirkond, praegu Saardes töötava 9 tuugeniga võrreldes, üle kahe korra. Nii nagu Sopi-Tootsis nii ka Saardes tuleb tuugeni müra puhul arvestada selle pulseeriva iseloomuga, mis on oluliselt häirivam kui samal sagedusel ja samal keskmisel helirõhutasemel esinev müra.
Prof.Mattssoni analüüsis on samuti võrreldud Lemma OÜ tellitud ja Terviseameti Füüsikalabori poolt Saardes 2024. aastal läbiviidud müramõõtmistel saadud tulemusi SoundSim360 tarkvaraga. Saadud tulemustele on prof.Mattsson andnud ka omapoolsed kriitilised kommentaarid. Muu hulgas selgitab aruandes prof.Mattsson madalsagedusliku müra hindamisel kasutatud mittesobilikke meetodeid nagu sagedusfiltrite kasutamist, mis pisendavad tegelikke infraheli helirõhutasemeid ning infraheli mõõtmisteks kasutatud mittesobilikku mõõteaparatuuri, mis ei ole infraheli mõõtmisteks loodud ega selleks ka kalibreeritud.
Aruandes on argumenteeritult selgitatud, miks ei saa usaldada tuugenitootjate poolt esitatud tuugenite helivõimsustasemete andmeid mille põhjal modelleeritakse kuuldava müra levikut. Neid tootjate poolt justkui konstantsetena esitatud andmeid nimetab prof.Mattsson oma 2025. aasta 8.oktoobris peetud loengus üheks suurimaks tuugenitööstuse valeks. Reaalselt mõõdetud ja paberil märgitud andmete erinevused on detsibellides meeletud.
Aruandes väljatoodud mürakaartide järgi joonistuvad välja külad ja linnad, kus müratasemed on teatud ilmastikuolude korral äärmiselt kõrged. Saarde jaamast lähtuv pulseeriv müraheide mõjutab Abja-Paluoja, Tihemetsa, Kilingi-Nõmme, Mõisaküla, Tõlla, Karksi-Nuia ning teisi sellesse alasse jäävaid väiksemaid külasid. Samuti saab oma osa Saarde jaama müraheitest ka Viljandi linn. Juhul kui realiseerub Lode tuugenijaam, siis ulatub kahe jaama koosmõjul mürasaaste Valga linnani. Kui arvestada Lätis Valka lähedale plaanitavat suurt tuugenijaama, siis tekib sealt omakorda koosmõju, mis muudab Valga linna väga tugevalt pulseeruva müraga saastatud alaks. Sisuliselt võib see tähendada tundlikematele inimestele kodude elamiskõlbmatuks muutumist.
Juhul, kui müraga saastunud piirkonnas soovitakse kinnisvara müüa, on tõsine oht, et selle eest ei pruugi turuhinda enam saada. Isegi kui vähemteadlik inimene selle soetab ja avastab seaduses ette antud aja jooksu tuugenijaamast tuleneva müra kui varjatud vea on teoreetiliselt võimalik tehing tagasi pöörata. Juhul kui kinnisvara müüja räägib ostjale ausalt, et kinnistu jääb tõsise mürasaaste mõjusfääri teatud ilmastiku olude korral, siis tehinguni jõudmine on samuti küsitav. Kes siis sellise olukorra tekitamise eest vastutab? Täna seaduses sellist olukorda ei ole reguleeritud, seega on kinnistu omanik oma müraprobleemiga üksi.
Milles on asi?
Miks võttis MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti vaevaks tellida maineka Rootsi Ülikooli professorilt säärane analüüs ja seda juba teist korda? Tegemist ei ole mingisuguse ametnikele suunatud kiusu või jonniga – ei see on tingitud puhtalt vajadusest mõista, miks täna ametlikult tehtud müramõõtmised ja modelleeringud müraleviku aladele kuidagi ei peegelda reaalsust, milles paljud inimesed on tänaseks sunnitud elama.
Näiliselt on kõik justkui normi piires, aga tegelikult on inimeste elukeskkond jäädavalt muutunud ning tuugenijaama käivitamine on endaga kaasa toonud tõsised tervisemured: peapööritus, tasakaaluhäired, lukus kõrvad, seletamatud ärevushood, puhkeolekus seletamatult kõrge pulss, seletamatult madal kehatemperatuur, vererõhu kõikumised, krooniline magamatus, järsud palaviku kõikumised, iiveldus ja oksendamine jne. Nii mõnigi on sunnitud oma kodust selle tõttu lahkuma, mille järel on tervislik seisund taastunud.
Seega saab kaudselt järeldada ühte, et müral on siiski mõju inimese tervisele. Aga kui müramõõtmise tulemused on normipiires, siis mis inimesi sedasi haigeks teeb? Argumenteeritud vastust Terviseamet ega ükski teine riiklik asutus anda ei oska. Tuugenid ise ei tee inimesi haigeks, vaid inimesi teeb haigeks suure tõenäosusega tuugenite müraheide. Müra (infraheli) põhjustatud tervisehädade kohta saab lugeda ka Terviseameti kodulehelt järgmist:
“Rahvastikupõhised uuringud on näidanud, et krooniline kokkupuude üle 50 dB keskkonnamüra tasemetega suurendab mitmete haiguste levimuse, avaldumise ja suremuse riski ning mõjutab ka inimeste heaolu ning töövõimet.
Samuti on seoseid leitud ka teist tüüpi diabeedi, rasvumise ning ka vaimse tervise häiretega nagu depressioon ja ärevushäire. Müral on negatiivne mõju ka siis, kui inimene ise otseselt häiringut ei tunneta.”
Piirnorme ületava infraheli kohta kirjutatakse Terviseameti kodulehel järgmist:
“Piirnorme ületav infraheli võib põhjustada väsimust, iiveldust, unisust, hirmu, ärevust ning olulist reageerimiskiiruse ja tasakaalu nõrgenemist. Infraheli on alla keskmise inimese kuuldeläve. Selle põhjuseks on asjaolu, et inimeste siseorganid (süda, kopsud, magu, sisekõrv jne) võnguvad sagedustega 3–12 Hz.”
Oluline on siinkohal rõhutada üht nüanssi, mis puudutab helirõhu taset millega kroonilisel kokkupuutel võib isegi eluiga lüheneda. Kui arvestada, et 50dB tähendab SI süsteemi kohaselt 0,0063Pa (rõhk), siis Prof.Mattssoni mürakaardi järgi on müratasemed, millega Saarde kandis inimesed kokku puutuvad, 100dB ja rohkem, mis tähendab rõhku üle 2 Pa! Seega, Saarde ja ka Sopi-Tootsi tuugenijaama läheduses elavad inimesed peavad krooniliselt taluma Terviseameti poolt ohtlikuks tunnistatud rõhu (Pa) kõikumise tasemest üle 300 korra kõrgemat rõhu kõikumise taset!
Miks ikkagi on Eestis tuugenite puhul müra hindamine pigem näiline?
Eestis tuugenite rajamise eelsel keskkonnamõjude hindamisel, täpsemalt müra hindamisel, jäetakse täielikult arvestamata infraheli levik ja selle helirõhutase. Kummalisel kombel selle füüsikalise nähtusega tuugenite puhul lihtsalt ei arvestata, justkui seda ei eksisteeriks.
Kahjuks on ka seadusandlus puudulik ja ei näe ette vajadust reguleerida müra sagedustel alla 10Hz, mis paraku on just see ala, mis vajab tuugenite müraheite osas reguleerimist.
Tuugenite põhjustatud müra baassagedus jääb 0,2 -0,6Hz vahemikku, ehk see on see sageduse ala, kus tekib kõige suurem akustiline lööklaine. Nii madalaid sagedusi ei ole võimelised kahjuks mõõtma Eestis mitte ükski ametlik asutus. Seega jääb selle registreerimine täna ametlikult müra mõõtmiseks mõeldud mõõteseadmete registreerimisulatusest välja.
Tõsi ta on, et seaduse kohaselt ei nõuta nendelt asutustelt sellise aparatuuri olemasolu, mis suudaks registreerida mürataset alla 10Hz. Keegi heast tahtest ei hakka investeerima suuri summasid seadmete parki, millede täpsus ei ole nende töös seadusega nõutud. Piirduks siis investeering pelgalt mõõteaparatuuriga – vaja läheb ka andmete järeltöötluse tarkvara ja selle kasutamise oskust ning suure jõudlusega kallist arvutitehnikat.
Kokkuvõtteks
On selge, et tuugenitega seotud müraheidet puudutavat seadusandlust tuleb oluliselt täiendada, et oleks võimalik alustada korrektselt hindamist nendest lähtuvale müraheite sagedusvahemikule selle ulatusele helirõhutasemetele ning erinevate müraallikate koosmõjule.
Hetkel on tuugenitest lähtuva madalsagedusliku müra modelleerimine ja mõõtmine ning koosmõju hindamine Eestis sisuliselt olematu ja tehniliselt võimatu. Tänu Uppsala Ülikooli teadlastele selgunud uute teadmiste taustal tuleb peatada kõikide Eestis töötavate tuugenijaamade kasutusload, et vältida võimaliku potentsiaalse ohu edasine realiseerumine nende jaamade müraheite piirkonda jäävatele elanikele.
Luua tuleb sõltumatu uurimiskomisjon, kes koostöös välisekspertidega saaks häirimatult ilma poliitilise surveta viia läbi teaduslik analüüs tuugenitest lähtuva müra võimalikust mõjust inimtervisele. Selle komisjoni uurimistulemustest peab ka selguma hinnang, mis on ohutu vahemaa tuugeni ja müratundliku ala vahel ning arvestama seejuures ka tuugeni gabariite. Täna loetakse ohutuks vahemaaks 1 km – paraku aga puudub selle otsuse taga teaduslik põhjendus. Samuti loetakse suuremat tuugenit akustilises mõttes vaiksemaks. Reaalsus on paraku risti vastupidine eriti osas, mis puudutab madalsageduslikku helispektrit.
Planeeritavate tuulearenduste, mõjuhindamiste ja kohalikega suhtlemise käigus on löödud tõsine kiil kogukondade ja riigiametite vahele. Need protsessid, mis peaksid justkui hoidma meie loodust ja kaitsma elukeskkonda ning kodusid ohtliku saaste eest, teenivad justkui vastupidist eesmärki. Nimetatud protsessid on pigem näilised, aga mitte tõsiselt kogukondade ja loodusega arvestavad. Seeläbi on tõsiselt kannatada saanud usaldus nende asutuste ja ametnike suhtes, kes püüavad läbi suruda midagi sellist, millele kogukond on argumenteeritult vastu, isegi seadust rikkudes, seades kasumi nimel potentsiaalsesse ohtu elanike tervise.
Uppsala Ülikooli teadlase Prof.Mattssoni tööst järeldub, et isegi 16km distants kaasaegsete tuugenite puhul ei ole piisav vahemaa madalsagedusliku müra sumbumiseks. Seega tuleb arvestada tõsiasjaga, et Eestis ei pruugi olla ruumi nii suurte tuugenite rajamiseks, mis ei kujutaks oma müraheitega potensiaalset ohtu elanikkonnale.
Selgunud uute teadmiste taustal on uute tuulearendustega kohalikes omavalitsustes jätkamine sealsete inimeste tervise teadlik potensiaalsesse ohtu seadmine. Selgunud uute teadmiste taustal ei saa ka enam öelda, et tuugenitega kaasnev müraheide on inimestele ohutu isegi kui seaduse järgi on müra normipiires – see teadmine puudub eelpool kirjeldatud põhjustel. Seega ebakindlas olukorras tuleb tuugnijaamade planeerimisel lähtuda ettevaatusprintsiibist. Ettevaatusprintsiibile viitab ka EU artikkel 191.
MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti tänab kõiki annetajaid, et järjekordne teaduslikult tõendatud meetodil koostatud müraanalüüs on saanud reaalsuseks. Ilma Teie panuseta ei oleks see olnud võimalik. Aitäh!
Eestikeelne aruanne koos mürakaartidega on leitav siit:
https://drive.google.com/file/d/1l3hfBRc7L42_Kp8XhC5DNY6CgtqfHIof/view?usp=drive_link
Saarde mürakaart: https://drive.google.com/file/d/1VruB4h48VuZluxjLB6XxBqV67VljzF9m/view?usp=drive_link
Lode mürakaart: https://drive.google.com/file/d/1u9uAiDV-SpjTiGe78yAgeWJWsZRzXphg/view?usp=sharing
Saarde+Lode mürakaart: https://drive.google.com/file/d/1uXjVM5YBVotZWI1YUGIIsdvrD2Snbb7d/view?usp=drive_link
Kert Lapimaa
MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti