Eestis on vasakpoolsed tulnud tänavatele antisemitistlike loosungitega Palestiina kaitseks, nad on korraldanud “naiste marsse”, 2. veebruaril protesteerisid nad ülikoolilinnas Tartu Rahu aastapäeva tähistamise vastu – ikka Antifa stiilis, midagi tõsiseltvõetavat seal pole.
Vasakpoolsed uusmarksistid on monopoliseerinud naisõigusluse, aga ega nad tegelikult naiste õiguste eest ei võitle. Miks ei tule Feministeerium, endine võrdsusvolinik, nüüdne meesmoslemivangide importija Liisa Pakosta, Hanah Lahe, Kristina Kallas, Karmen Joller, Margit Sutrop ja paljud teised karjäärinaised plakatitega tänavale Delfi uudise peale: “Afganistani meesarstid said Talibanilt loa naispatsiente lahti riietada”?
Kui eelmisel korral sai nii küsitud, siis kisendasid marufeministid, et nad on naiste orjastamist hukka mõistnud… just nimelt, hukka mõistnud, kirjutades seda mugavas toas, kohvitassi kõrval, pärast ööklubikülastuse järgset ärkamist: mõistame hukka Talibani poliitika! See on võitlus mugavutsoonist, mis ei tee ühegi afgaanlanna elu kergemaks.
Eesti naisõigulased võitlevad ENDA eest, abordiõiguse eest, õiguse eest mitte sünnitada, õiguse eest sugu vahetada, kokkuvõttes oma mugavustsooni püsimise eest – mitte aga iraanlannade või afgaanlannade eest. Isegi kui moslemimehed vägistavad eurooplannasid ja hoiavad keset “liberaalset demokraatiat” oma naisi musta prügikoti all peidus, ei kõssa ükski feminist sõnagi, see naistevaenulik “kultuur” on oma ja ei tohi ju islamofoob olla…
Marksistlikud võitlused mugavustsoonist on naiskomissaride ainus strateegia ja taktika. Samas kirjutab meedia sellest, kui Kersti Kaljulaidi fondi kaebuse peale ähvardab naiste tugikeskust sulgemine.
Aga teeks nii, et Eesti Inimõiguste Keskus, LGBT, Feministeerium ja ka arstid võtavad endale vastutuse selle eest, kui nemad õhutavad noori neidusid soovahetusele, selle tagajärjed aga on lõpuks katastroofilised. Kui rikkusite inimese elu, siis ka vastutage. Ja seda ka siis, kui naised on kord õnnetud, et kuulasid lastevastast propagandat ja lasid käest võimaluse ema olla.
Ideoloogilised mölakad käituvad tänases Eestis liiga jultunult, karistamatult ja ülbelt – nende tiibu tuleb kärpida.
Eestis on ka ajakirjandus mugavusvõitleja. Lihtne on materdada EKRE-t ja saada selle eest Bonnieri preemia, aga päris kindlasti pole Eesti meedias ainsatki ajakirjanikku, kes julgeks kirjutada kuritegudest ja korruptsioonist võimuladvikus, teades, et siis süsteem teda ei kaitse, vaid on oht, et ta komistab kõrgel trepil ja lugu jääbki kirjutamata.
Uued Uudised