Neljapäeval oli Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kuidas ohjeldada küberkuritegevust finantsvaldkonnas. Tasakaal turvalisuse ja põhiõiguste vahel” arutelu ning samal päeval tuli ka igapäevane uudis “Kelmid said päevaga inimestelt kätte ligi 90 000 eurot”.
Kõnega esines EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid: “Esiteks, suur tänu arutelu korraldajatele ja ka tänastele kõnelejatele! Probleem on kahtlemata reaalne ja vajab tõsist tähelepanu. See, mis siin täna toimus, on igati kohane osa sellele tähelepanu osutamisest.
Aga nüüd mõned kiired tähelepanekud teemaga seonduvalt. Esiteks on loomulikult tõsi ja keegi ei vaidle sellele vastu, et tuleb tegeleda valdkonna kuritegude ennetusega ja tuleb tegeleda ka sellega, et luua nende kuritegude menetlemiseks paremaid võimalusi riiklikele struktuuridele. Ennetusega tuleb tegeleda nii telkodel, pankadel kui ka riigil, lisaks on menetlus riigi kohustus, loomulikult.
Aga minule tundub küll, olles kõike seda kuulanud, et esmane tasand peaks siiski probleemiga tegelemisel ja probleemi põhjuste tuvastamisel seisnema selles, et tuleb apelleerida inimeste omavastutusele. Tuleb teha ära kõik sellel tasandil, et inimesed ise oleksid suutelised oma vara kaitsma ja sealt edasi toetuksid sellele, et ka teised pingutavad selle nimel, et nende vara kaitsta.
Meile ju sageli meeldib rääkida sellest, et Eesti rahvas on ikka üks tark rahvas, me oleme haritud rahvas, eks ole, see tõstab meid esile. Aga kui samal ajal näiteks seesama rahvas või suur osa sellest rahvast ei ole võimeline aru saama nii lihtsast asjast, et ära anna oma kasutajatunnuseid, PIN1 ja PIN2 koode, kas siis ID-kaardi koode või Smart-ID koode võõrastele, kes sulle helistavad, siis ma väga vabandan, aga ei saa mitte kuidagi öelda, et meil on tegemist haritud rahvaga.
See ei ole nüüd mingisugune keeruline asi, millest aru saada. Ei ole keeruline asi! Kui sulle helistab võõras inimene, siis sa ei anna talle mitte mingil tingimusel ei oma kasutajatunnuseid ega PIN1 ja PIN2 koode. Kas on raske aru saada? Sellest võib olla väga raske aru saada. Kui on väga raske aru saada, siis peab ütlema, et tegemist ei ole intellektuaalselt väga võimekate inimestega.
Ja nüüd ütleme nii, et kui inimesed näiteks ei tea seda – üks asi on see, et tead, aga ei saa aru, teine asi on see, et ei tea –, siis siin on ju väga selge esmane tasand see, et saaks korraldada ka riiklikke teavituskampaaniaid. Näiteks ERR-i vahendusel. Ma ei ole suur televiisori vaataja või veel vähem olen raadiokuulaja, aga ma ei ole kuulnud, et süstemaatiliselt kampaania vormis inimesi teavitatakse nendest ohtudest ja sellest, mida tuleks teha, et neid ohtusid neutraliseerida.
Esimene tasand, siin on see koht, kus tuleks midagi teha. Enne kui me hakkame siin põhjalikult arutama, milliseid seadusandlikke samme tuleks astuda selleks, et piirata täiendavalt inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi, millele tänane arutelu suures osas vähemalt keskendus.
Ja veel kord: kui näiteks inimene saab telefonikõne ja talle öeldakse, et palun jätke oma koduvõtmed sellesse ja sellesse kohta, sellepärast et me tahame tulla üle vaatama teie kütteseadmeid – eks me oleme siin, ma ei tea, Tehnilise Järelevalve Ametist või kust iganes, eks ole, see on seadusest tulenev kohustus, te peate meile võimaldama ligipääsu –, te võite jätta meile lihtsalt sellele aadressile kuskile postkasti võtmed ja me siis tegeleme selle asjaga ja pärast paneme teie võtmed kuskile teise kohta tagasi, kust te saate need kätte.
Kui inimene teebki nii ja pärast avastab, et tema kodu on tühjaks tehtud, siis ei ole tegelikult kedagi teist süüdistada. Ei ole selles asi, et parlament pole piisavalt kehtestanud seadusi või keegi teine ei ole tema jaoks midagi teinud, vaid küsimus on ikkagi isiklikus vastutuses ennekõike.
See ongi see printsiip, mida ma tahaksin rõhutada. Me peaksime ikkagi pidevalt lähtuma sellisest hoiakust vabas ühiskonnas, et ennekõike me apelleerime inimeste isiklikule vastutusele. Kui isiklikust vastutusest rääkida, siis on ju ka mitmesuguseid meetmeid, mida saaksid näiteks pangad rakendada, ilma et kellegi vabadusi tegelikult piirataks, näiteks pakkuda inimestele välja võimalus määratleda ülekande tegemise aeg. Kas sellise baasprintsiibina, et mina oma pangakontoris või internetipangas ütlen: mina tahan, et minu tehingud ei realiseeritaks kiiremini kui 12 tunni jooksul, 24 tunni jooksul või 48 tunni jooksul.
Ma usun, et see ei tohiks tehnoloogiliselt olla eriti keeruline baasprintsiibina. Ei tohiks ilmselt olla isegi väga keeruline teha makse juurde väike eraldi lahter: palun see makse realiseerida kas kohe 12 tunni jooksul või 48 tunni jooksul. Ja vastavalt sellele ongi juba tagatud täiendav turvakihistus, mille jooksul pank jõuab ühtlasi kontrollida, kas tegemist on õiguspärase tehinguga või mitte.
Teine konkreetne meede, mida saaks rakendada inimene ise: öelda, et näiteks minu pangakontole saab sisse logida ainult biomeetriliste andmete tuvastamise korral. See võib eeldada ka mingit täiendavat teenustasu, aga see ongi see, mis sa paned selleks, et sinu konto oleks paremini turvatud. Nii et võib-olla peakski keskenduma ennekõike nendele asjadele, mida inimesed saaksid ise teha, ja sealt edasi meetmetele, mida riik saab inimeste hüvanguks teha.”