Ise küsin, ise vastan: sellest ajast, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Ühtäkki polnud eestlase talupojamõistust enam vaja, sest elu hakkas käima eurodirektiivide järgi, millel pole loogikaga mingit pistmist, nagu ideoloogial ikka. Rahva mõistus on juba üle 20 aasta kängunud.
Kolmapäeval kirjutas BNS: “Kelmid said päevaga inimestelt kätte ligi 90 000 eurot” ja teisipäeval “Kelmid said ööpäevaga saagiks üle 173 000 euro.” See pole enam kuidagi normaalne: kuidas saab nii suur osa ühiskonnast nii ärapetetav olla, et rahvalt on ära võetud juba kümneid miljoneid? See on nagu kollektiivne zombistumine… igas vanuses inimesi petetakse ära uskumatult labaste ja lihtsate nõksudega.
Tähelepanuväärne on see, et riik ei suuda midagi selle tõkestamiseks teha ja pangad samuti mitte. Ülimalt tõenäoline on see, et nad lihtsalt ei oska midagi pettuste vastu ette võtta – riik on aastakümneid jutlustanud edukultust ja pangad rahategemist ning nad pole selles tuhinas kunagi ette valmistunud selleks, et e- ja digiriigi uskumatuid võimalusi hakatakse kasutama massilisteks pettusteks. Nad on nüüd peata ja ei tea, kus ja kuidas pettustele vastu astuda.
Sajad eakad inimesed on petturitele oma säästud loovutanud ja neid ei aita enam keegi, midagi neile ei kompenseerita, praegune riik ei võta isegi moraalset vastutust…
Petuskeemide õitseng on ka kivi ajakirjanduse kapsaaeda: pettustest kirjutatakse küll laialdaselt, aga ikka on tohutu mass rahvast, kelleni ei jõua kuidagi lihtne tõde: oma PIN1ja PIN2 koodi ei anta võõrastele, ükspuha kellena nad ka ei esineks. Ja kui see inimesteni ei jõua, siis nad ei loe seda kollast saasta, mis nimetab ennast ajakirjanduseks. Ilmselt ongi keskmine Aktuaalse Kaamera vaataja see, keda saab riigiasutusele viidates ära petta, AK on piiritu ja katkematu võimulojaalsuse sepikoda.
Ja muidugi võimupoliitikud – nemad on ühiskonna selliste valedega üle ujutanud, et kodaniku loogiline mõtlemine on kõikuma löönud. Kes usub Reformierakonna ministrite juttu, et maksukoormuse tõstmine jätab rohkem raha kätte, usub ilmselt rohkem ka libapolitseinikku või- pangatöötajat. Üha enam jääb ka mulje, et mõistusinvaliidsus on haaranud ka võimupoliitikuid – nad ei aja iba mitte poliitilise kalkulatsiooni tõttu, vaid ongi ullikesed, eriti kui mõelda Lauri Hussari või Hendrik Johannes Terrase peale.
Teine koht, kus mõistusest vajaka jääb, on kliimavõitlus. Taas – kliimamuutusi ei vaidlusta eriti keegi, küll aga väiteid inimtekkelisest kliimasoojenemisest.
Meil on üle hulga aja korralik talv, on külma, on lund ja Läänemeri on servades jäätunud. Ometigi jätkavad kliimapropagandistid, sealhulgas Eesti teadlased, jutte sellest, et toimuv ongi osa kliimasoojenemisest, ainult see pidavat nüüd väljenduma teistmoodi, ka külmenemise kaudu.
Kus on siin loogika? Üldpilt pidavat ikkagi olema see, et Maa soojeneb (hüsteerikutel kuumeneb lausa üle). Kuidas sobitub sellesse juttu fakt, et tänavu on kaks-kolm kuud tervel põhjapoolkeral tõeline talv, mis jahutab seekord Maad tublisti? Kust tulid kuuma grillahju järsku jäätükid ja ahju sein jäätus?
Isegi täna kirjutab BNS: Soome lahel on jääolukord raskemaks muutunud ning see nõudis jäämurdja poolt teenindatavatele laevadele karmimate nõuete määramist.
Kui külm ilmus välja, siis see ongi külm, mitte osake üldisest palavusest! Üks Eesti “teadlane” kinnitas globaalse soojenemise näitena vastuseks meie talvele selle, et lõunapoolkeral olevat praegu kõrged soojakraadid – hallooo, seal ongi praegu suvi.
Vestlesin hiljuti kõrgharitud inimesega, öeldes talle, et Tallinnas on eestlased kindlasti vähemuses. Ta vaidles mulle vastu, toetudes statistikale, mis juba nõukogude ajast räägib, et Tallinnas on eestlasi kuskil 53-54%, Eestis on eestlasi 67%, venelasi 25% ja ülejäänud on muud rahvused. Mu vestluskaaslase argumendiks oli viimane rahvaloendus, mis andis sellise tulemuse (kuigi seal oli näiteks kahe emakeele võimalus).
Talle ei lugenud see, kui mina, Lõuna-Eestist pealinna kolinu, olen viimase kaheksa aasta jooksul märganud vene keele mõjuala massilist laienemist. Kui ma 2017. aastal Tallinna tulin, hämmastas mind vene keele rohkus pealinnas, aga siis olid veel olemas eestlaste asumid – nüüd neid enam pole. Tollal oli eesti keelt rohkem kuulda – nüüd sõidad ühistranspordis ja sageli eesti keelt ei kuulegi. Üldisest venestumisest kirjutab isegi peavoolumeedia.
Ma rääkisin oma kogemuste põhjal, kuid too kõrgharitu nimetas minu hinnangut subjektiivseks, mida ei saavat tõena võtta. Tema uskus riiklikku statistikat, et pealinn on endiselt eestlaste kants. Mina aga sõidan Viljandisse ja Võrru ning sealgi on vene keel rohkem võimust võtnud.
Osa inimesi usub riiklikku statistikat, mitte oma silmi ja kogemust. Lähed poodi, maksad sama kauba eest oluliselt rohkem kui aasta tagasi – ja see on vaid sinu subjektiivne arvamus? Langesid numbrimaagiasse… küll on riigil hea valitseda rahvast, kes usub, et maksutõusudega jääb rohkem raha kätte.
Inimeste arusaamad elust on meeletult muutunud. Üks vanem mees rääkis oma lastest. Tal on kaks poega ja kaks tütart, kõik kuskil kolmekümnendates (esimene liberaalse kasvatusega põlvkond), kõik kõrgharitud karjääriinimesed, aga ainult kahel neist on kooselu ning ühel tütrel juhuslik laps, tütar, mitteplaneeritud. Nende isa sõnul ei kavatse lastest keegi kindlat peret luua ega lapsi saada, ühed üldse mitte, teised lükkavad lapsesaamise tulevikku, tütred aga lähenevad bioloogilisele lõpptähtajale.
Nende valik, ohkab ühekordne vanaisa, kes rohkem lapselapsi ei loodagi näha. Ta on mures perekonnanime kadumise pärast, sellepärast, et vanaduses ilmselt teda keegi ei külasta, et pere suhtleb ainult juhuslikult…
See on taas koht, kus kaasja noored inimesed näevad tulevikku ainult hetke karjääris ja suures rahas. Nad ei mõtle, et lastetus tähendab üksi vananemist, elu lõppu hooldekodus (pihla- või südamekodus), suguvõsa hääbumist, vereliini kadumist. Kunagi oli paljud pered uhked oma sugupuu üle, aga nüüd känguvad needki, uusi lehti, võrseid, oksi tuleb üha vähem juurde. Ei hääbu vaid suguvõsad, hääbub kogu rahvas. Eesti rahvas. Meil pole varsti enam eestlastest kaitseväelasigi kusagilt võtta…
On katastroofiline, et inimesed on lakanud mõtlemast enda, pere, suguvõsa, rahva ja riigi tuleviku peale. Mõeldakse ainult endale, hetkeseisule, karjäärile, edule, mis kõik on kaduv. Vanadus jõuab ruttu kätte ka praegusele 18-aastasele ja siis pole midagi, ehk ainult pangaarve, millega maksad hooldajale (eutanaasia on ehk tasuta).
Nii oleme me endale sisse lasknud ka selle, millega Lääne-Euroopa hädas on ehk massimigratsiooni. Paljud mõtlesid, et meiega seda ei juhtu, paljudel oli ja on see ükskõik, aga meil on juba arvestatav moslemikogukond, esimene terroriakt ei kanna mitte küsimust “kas”, vaid “millal”. Tundub, et hoolimata okupatsiooniaja 300 000 migrandist ei õppinud me isegi oma kogemusest.
Kunagi ütlesid meie parimad pojad ja tütred, et kui rahvas ei saa olla suur arvu poolest, siis peab ta suur olema vaimu poolest. Meie oleme juba väikesed ja Kristina Kallase haridussüsteem toodab ullikesi juurde, selliseid, kes ei hooli enam ka kandlest ja pasteldest. Globalism närvutab eestlased liivlasteks. Loogilist mõtlemist meil enam pole, juba 2004. aastast, mil läksime uute isandate alla.
Kui meil on valitsuses ministrid, kes nõuavad siia tuumarelva, ja kaitseväe eksjuhataja, kes pommitaks Iisaku katedraali, siis on eestlaste radioaktiivne surm lähiaja küsimus. Rääkimata sellest, et poliitikanaised, kes peaks olema eluandjad, räägivad Riigikogu ees 20 erinevast soost…
Kunagi oli Hollandi televisioonis saade, kus naissaatejuht süüdistas meeskülalist homofoobias. Too vastas talle üsna robustselt: “Ma tean, mis on teie jalge vahel ja teie teate, mis on minul. Kui me läheme voodisse, siis me klapime. Temaga aga…” ta osutas kaameramehele, “…ei oskaks vähemalt mina voodis midagi peale hakata.”
Me oleme justkui sellegi unustanud, kuidas on loodus armastuse koos elu edasiandmisega sättinud…
Jüri Kukk, toimetaja