Paljud inimesed on ärevuses sellepärast, et ukrainlastel ei lähe rindel just kõige paremini. Siin tekib õigustatud küsimus – kas ja kui palju on sel idaslaavi rahval motivatsiooni oma poegade verd valada?
Ukrainaga tihedamalt seotud inimesed teavad, et korruptsioon Kiievis ja üle riigi mõjub rindemeestele väga halvavalt. Kuidas aga on selle patriotismi-poolega, milliste loosungitega noori mehi rindele meelitatakse?
Kas neile öeldakse: “Võitleme emakese Dnipro nimel!”, “Las Tarass Sevtšenko ja Lesja Ukrainka tunnevad meie üle uhkust!” jne? Või räägitakse: “Võitleme Euroopa eest”, “Võitleme euroopalike väärtuste nimel!”?
Ukraina armees napib mehi, väidetavalt püütakse desertööre lausa tänavatel. See paneb arvama, et noortel meestel motivatsiooni pole ja et neid ei kutsuta sõtta rahvuspatriootlike loosungitega. Pigem rõhutakse sellele, kuidas Ukraina kuulub Euroopasse (kes pole samas Ukrainat piisavalt efektiivselt aidanud) – ja see on põhjuseks, miks rahvas enam sõdida ei taha.
Kiievis toimuvad homoparaadid, osa Ukrainast demonstreerib avalikult, et nad on gei-Euroopa ja feminismi-Euroopa – kuid suurem osa Ukrainast on endiselt traditsiooniline, kahjuks ka postsovjetlik. Homofoobia on sellises ühiskonnas tavaline ja ilmselt kõlab ka nördinud ütlusi: mina tolerastide eest surema ei lähe!
Olgu Venemaa mõrvarlikkusega kuidas on, aga kui agressorile astutakse vastu teise võõrideoloogia alusel, mitte eht-ukrainalikust patriotismist, siis on selge, et see ei ole rahvasõda, ja Zelenski peab ühiskonda jõuvõtetega sundima.
Azovi pataljon tembeldati Bideni ajal “paremäärmuslikuks” ja talle kehtestati koguni mingid sanktsioonid – ometigi on just see üksus venelaste hirm. Viimse veretilgani sõdivad siiski rahvuslased, mitte internatsionalistid.
Uute Uudiste toimetus ei tea täpselt, mis Ukrainas tegelikult toimub, aga arvestades, milliseid nõudeid euroliit on Ukrainale kasvõi homode osas kehtestanud ja arvestades, kuidas seda on Kiievi tänavatel homoparaadidel näha, siis pole ime, kui väga suur hulk noori ukrainlasi ei näe põhjust minna surema “uusväärtuste” eest. Ega ka korrumpeerunud eliidi nimel.
“Liberaalsed väärtused” pole see, mille nimel Ukraina sõdida tahaks. Nende “väärtuste” pealesurumisel kaotab riik selle sõja, sest nii ühiskonda kaasa ei tõmba. Eestisse saabunud venekeelsed sõjapõgenikud ei näi kuidagi homopatriotismi täis olevat ja nad on ilmselt tolle ühiskonna peegeldus.
Kui nüüd tulla Eestisse ja kujutada meid sõtta sattumas, siis kindlasti minnakse meelsamini lahingusse loosungite “Eesti eest!”, “Eesti maa ja rahva eest!” või “meie isade nimel!”, kui loosungite all “Euroopa eest!”, “Liberaalsete väärtuste eest!”, “Mitmekesisuse nimel!” või “Kõigi rahvaste Eesti eest!”
Võõrsilt alustatud sõdu võidetakse põlisrahva patriotismiga, mitte “uusväärtustega”. Ukrainas pole ilmselt piisavalt motivatsiooni võidelda koha eest Euroopa Liidus, eurotoetuste ja homoõiguste eest, mida pakub ametlik Kiiev. Need, kes Donbassis venelasi tagasi peksavad, on Ukraina “paremäärmuslased.”
Muide, Ukrainat käib toetamas Eesti välisminister Tsahkna, kes käis grusiinidele homoagendat moka peale määrimas ja pakub ilmselt ka Zelenskile vikerkaarevärvilist toetust.
Meie Eestis ei hakka samuti võitlema abordiõiguse, homoabielu ja soovahetusõiguse eest, me võiteme Eesti maa, eesti rahva ja eesti kultuuri eest. “Uusväärtuste” ja migrantide alla mattunud Lääne-Euroopas ei näi üldse keegi tahtvat sõdida mitte millegi eest.
Uued Uudised