Loo ingliskeelne avapilt näitab maksumaksjaid ja tarbijaid toitmas pakse rohelisi orikaid: CO2 kvootide kehtestajaid, tuulemöldreid, rohepanku, kliima”teadlasi”, kliimaalarmi meediat, kes kõik lõikavad kasu majandusi ja heaolu laostavast “kliimapöördest”.
Vanemad inimesed mäletavad Gorbatšovi “kuiva seadust” ehk NLKP alkoholismivastast võitlust, mis keerati sama põhjalikult üle võlli, nagu praegune rohepööre – ja nüüd on kätte saabumas sama aeg, mis oli kusagil 40 aastat tagasi, kui viin tuli laudadele tagasi.
Eestis organiseeritud ja kontrollitud kliimahüsteeria veel püsib, samuti euroliidus, aga mujal enam mitte, ja kogu see kampaania laguneb ka liberaalses keskkonnas. Enne jõutakse veel palju halba teha: Michali valitsus otsustas ikka tuuleparkidega edasi minna.
Tavainimestel aga on aeg ennast mõistusele raputada, kliimauni on liiga kaua kestnud. Mõned asjad, mille üle tasuks järele mõelda. Eriti kui see talv on olnud lumerohke, külm, sulata ja kestab ilmselt veel pikalt.
Kõik on ilmselt märganud, et kliimavõitlus on keskendunud abstraktsele CO2-le, mis muide mängib olulist osa taimestiku eluprotsessides. Miks just süsihappegaas? Aga seetõttu, et tavaline inimene ei saa sellega seonduvat avalikku propagandat kuidagi kontrollida, on see vale või õige. “Usaldan teadust”? Eesti “teadlased” räägivad just nüüd, et meie tänavune ilus külm ja lumine talv on osake globaalsest inimtekkelisest kliimasoojenemisest…
Pangem ikka talupojamõistus tööle. Lumine ja jäätunud grillahi aias ei tähenda seda, et kohe saab sealt tulikuumi vorstikesi võtta. Ja jäälõhkujad on jälle kinnikülmuval Läänemerel – kuidas jää kliimasoojenemist küll toitma peaks?
CO2 oli kliimahüsteerikutele hea kattevari, selle varjus vorbiti teadlaste poolt (kes ei tahtnud rahastusest ilma jääda) kümneid “teadustöid”, mida tavainimene ei saa kontrollida. Kui ongi vastupidist ütlevaid teadustöid, siis need kannavad kliimahüsteerikute pandud märget “Lame Maa”.
Kui inimkond tahab Maad päästa, siis miks me ei võitle plastiku vastu, mis on Kolmandates maades lausa osa loodusest, Vaikses ookeanis olevat plastmaterjal lausa saare moodustanud ja meilgi on kaubanduskeskustes praktiliselt iga kaup endiselt kilepakendis? Korra üritati kilekottide kasutamist piirata, aga praegu pakitakse endiselt iga asi, ka kaalukaup, lõpuks ikka kilesse.
Just Nõukogude ajast tuttav asendustegevus, Potjomkini küla ehitamine, on see, mis on Gorbatšovi “kuivast seadusest” kliimavõitlusesse üle läinud.
Järgmine probleem aga on see, et rohepööre ei ole sama, mis loodus- ja keskkonnakaitse, pigem vastupidi. Me tahtvat Maad päästa – ja ehitame ta täis tuuleparkide tööstusmaastikku? Olete ju näinud pilte merest välja turritavatest tuulikutest – ja nende vähelt päikeseloojangu jälgimine peaks greetathunbergite meelest olema Maa looduse päästmine?
Ebaõnnestunud kliimaiidoli kaitseks peaks ütlema siiski seda, et ta võitleb Norras rohepöördelise muldmetallide kaevandamise vastu merepõhjast. Need päikesepaneelides ja akudes kasutavad materjalid tulevad taas Maa seest, selleks songitakse kaevandustega segi maapind ning Kongo DV-s töötavad muldmetallide ammutamisel ka lapsed.
Rohepööre on looduse suhtes igati ebasõbralik: näiteks tuulikute ja päikesepaneelide utiliseerimist, mis on ülikallis, praegu sisuliselt ei tehta, meilgi Eestis maeti ühe tuuliku labad lihtsalt maha. Ka akud on süttimisohtlikud ja utiilina saastavad – kõik see, mis pidavat Maa päästma, hoopis mürgitab teda.
Ka Eestis sõidetakse tuuleparke tehes üle nii lindudest, loomadest kui ka mereasukatest. Eesti läänerannikut pidi kulgeb kevadeti ja sügiseti üks tuntumaid lindude rändeteid, kelle looduslikku liikumist takistavad nüüd tiivikulabad ja see sageli kuuldamatu, kuid tunnetatav mõjutus, mis tuulikute töötamiselt tekib. “Spetsialistide” keskkonnahinnangud, mis lubavad, et kõik on kõige paremas korras, on pettus – ükski tuulearendaja ei telliks oma raha eest mõjuhinnangut, mis ütleb, et see asjandus sinna kohta ei sobi.
Kliimapettus väljendub ka sellest, et päikese- ja tuuleenergia väidetakse olevat odav, fossiilsetel kütustel põhinev energeetika aga kallis. Tegelikult aga makstakse esimesele ohtrate subsiidiumidega peale, teisele aga kleebitakse külge süsinikukvoodid ja lisatasud ja nii tekivadki võltsodavus ja võltskallidus.
Paljud inimesed on naiivsed, uskudes, et tuul ja päike on vabalt käes, seega tuleks neid ära kasutada. See ei ole päris nii. Looduse pakutav on küll muidu käes, aga neid õnnistusi tuleb püüda ja kasutada tööstuslikult, päikese- ja tuulepargid aga on kallid ja hiljem raskelt utiliseeritavad.
Kui ilm on pilves või päikesepaneelid lume all, siis päikesetoodangut ei tule. Kui tuult pole, siis tuulikud seisavad. Kui on palju tuult, siis aga tekib ületootmine ja tuulikud tuleb seisata, sest elektrit pole kuhugi panna, salvestustehnoloogia on alles lapsekingades. Seetõttu peab juhuenergial olema kõrval juhitav energeetika, mis tähendab, et ühe asemel peame ülal kahte süsteemi.
Muidugi võiks ka Eestil olla madalamad tuulikud ja kohalikud paneeliaiad, aga energeetika lisana, mitte põhienergeetikana.
Kliimamuutused, ka inimtekkelised, on kahtlemata olemas, aga näevad teistmoodi välja. Esiteks on kliimamuutused alati olnud, kliima on pidevas muutumises ning seda tekitavad nii loodus kui kosmos (Päikese aktiivsus jne). Mis aga puutub inimtekkelistesse kliimamuutustesse, siis see pole mitte CO2 süü, vaid näiteks Aafrikas on nende põhjustaja ekstensiivne taime- ja loomakasvatus. Põldudel kasvatakse pidevalt samu kultuure ja väetist antakse harva, kui üldse – muidugi kurnatakse maavälja ning põuad pääsevad laastama. Loomi kasvatakse samuti nii, et nad nosivad ümbruse taimestikust paljaks.
Kliimavõitlusest tasub veel meenutada seda, kuidas Greenpeace muutus tõelistest looduskaitsjatest, kes käisid vaalapüüdjaid laevadega takistamas, plakatitega linnatänavatel jalutajateks. Organisatsiooni asutajad on meenutanud, kuidas pärast seda, kui keskkonnakaitses hakkasid liikuma suured annetusrahad, võtsid vasakpoolsed üle roheliste juhtorganid ja hakkasid ise neid rahasid kasutama.
Tasub mõelda ka Eesti tuulearendajate peale – võib kindel olla, et mitte ükski neist pole “roheline”, neile on see äri, tuulepargid saavad ju ohtralt subsiidiume. Vaadake, kuidas nad sõidavad riigi toel üle kogukondadest, neile pole tähtis mitte CO2 hulk Maa atmosfääris, vaid eurode hulk pangaarve kasumireal. Ja kliimaministeerium – meeletu monstrum, täis kõrgepalgalisi ametnikke kummaliste ametinimetustega…
See, mida peavad valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid, kliimaekstremistid, pole kliimavõitlus ja Maa päästmine, nemad jaotavad vaid suuri rahasid ümber. Looduse ja keskkonna eest saab igaüks võidelda siin ja praegu, varsti kevadisel heakorrastuspäeval. Riiklik pseudokliimavõitlus toob meile ainult meeletud elektrihinnad, laostunud majanduse ja elujärje halvenemise. Inimkond on samas ka osake Maast…
Jüri Kukk, toimetaja
