Laulva Revolutsiooni üheks põhiideeks oli otsustamise toomine Moskvast Tallinnasse. Tõimegi, aga andsime selle kohe käest, eksportides suveräänsuse Brüsseli bürokraatia kätte.
Paljud ütlevad, et me ise delegeerisime võimu edasi Euroopa ühisruumile. Aga see ei kummuta fakti, et me ei otsusta enam oma asjade üle. Meie seadusandlus tugineb suures osas eurodirektiividele, meie võimuesindajad kuuletuvad Brüsseli nõudmistele, ükspuha, kui absurdsed need ka poleks, uus keskus otsustab isegi seda, millised väärtused peavad meil olema.
Euroopa Liit loodi majandusliiduna; kui Eesti sinna astus, oli see juba poliitilis-majanduslik liit ja nüüdseks on tast saanud poliitilis-ideoloogiline liit, mis üritab impeeriumiks hakata. Euroopa Komisjoni ei vali keegi, Euroopa Parlament on pigem sümboolne esinduskogu, mis ei otsusta suurt midagi, ammugi mitte käputäis Eesti saadikuid, kes on omakorda lagunenud mitme maailmavaate vahele. Eesti ei mõjuta EL-i, küll aga EL meid, ja mitte positiivselt.
Eestil on küll mingid esindajad eurostruktuurides, aga näiteks Kaja Kallas küll Eestit ja eesti rahvast ei esinda, ta esindab siinset kommunistidest välja kasvanud nomenklatuuri. Me oleme sisuliselt samas liidus, nagu olime Nõukogude ajal: ka siis oli Eesti NSV-l esindatus NSV Liidu Ülemnõukogus ja teistes liidustruktuurides. Meie kommunistid käisid seal välja kauplemas fonde ja limiite, ja said ka – Eesti ja kogu Baltikum olid NSV Liidu üks arenenumaid piirkondi. Seega on “eurosuveräänsus” võrreldav “nõukogude suveräänsusega”.
Euroopa Liidu alusdokumentides lubatakse kõike, jõukust ja turvalisust ja mida kõike veel. Rohepöörde tõttu on Euroopa liiduvabariikide majandus alla käinud, sealhulgas suurima majanduse Saksamaa oma, EL kaotab kiiresti positsiooni ja konkurentsivõimet maailmamajanduses, ta ajab omi asju juba laenudega, rabeleb kaitsevõimetuse käes jne. Jõukust Euroopas enam ei ole, heaoluühiskonna aeg on läbi. Euroopas kasvavad sotsiaalsed pinged, paljudes riikides on tänavatel miljonid protesteerijad, eriti farmerid, kellele lajatavad rohepöördenõuded ja globalistlik Mercosuri vabakaubanduskokkulepe.
Euroopa, eriti just Lääne-Euroopa, muutunud ääretult ebaturvaliseks. Massimigratsiooni tõttu valitseb pidev terrorismioht, terrorismiga üheks on saamas sisserändetaustaga rahvusvaheline kuritegevus, Euroopa linnade tänavatel klaarivad omavahel arveid Kolmanda maailma vaenugrupid. Üha suuremaks kasvab Venemaa-oht, aga Euroopa on ennast Ameerika kaitse all relvitustanud…
Euroopa kristlik väärtusruum on suuresti hävitatud ja asendatud “liberaalsete uusväärtustega”, pere ja lapsed pole enam aus, küll aga viljatud seksuaalvähemused; migrandid, eriti islamitaustaga loovad oma, Euroopale sobimatut väärtusruumi. Moraalne ja eetiline mandumine meenutab Lääne-Rooma impeeriumi kuhtumise aegu…
Euroopa Liit sarnaneb üha rohkem Nõukogude Liiduga ka demokraatia kadumise poolest, millele viitab tugevalt ka Trumpi-Ameerika poolt tulev kriitika. Vihakõneseadustega piiratakse sõnavabadust, represseeritakse täiesti seaduslikult tegutsevaid konservatiivseid erakondi, nagu Saksa AfD ja Prantsuse Rahvuskogu, üha enam minnakse üle ühe maailmavaate sunnile (neomarksistlik “liberaalne demokraatia”), luuakse jälgivat, piiravat, kontrollivat ja ka karistavat totalitaarset ühiskonda…
Eesti on EL-is muutunud netomaksjaks, mis tähendab, et me saame sealt vähem, kui ise maksame. Põllumajandustoetuste osas jäigi Eestil “vanade olijate” tase saavutamata. Samas on kõik Euroopa liiduvabariigid juba täielikus sõltuvuses eurotoetustest – me ei lähe murede korral mitte põllule tööle, vaid tuppa projekti kirjutama.
Eesti juhid ei ole enam iseisva riigi riigimehed, vaid on Brüsseli satraabid, kes täidavad sealt tulevaid käske, kuid ei kuula oma rahva arvamust. Igas asjas sõidetakse rahvast üle: kuigi valimiskampaanias Reformierakond maksutõusudest ei rääkinud, on meil nüüd pidevalt kõrgenev meeletu maksukoormus, kõrge inflatsioon, kõrged hinnad. Inimeste arvamust ei küsita ja sellega ei arvestata ei laskealade, tuuleparkide ega Rail Balticu trassi puhul.
Tühistatud töö- ja sisekorrareeglitega Riigikogu on muutunud kohaks, kus antakse vaid poolthääli kõigile valitsuste sigadustele. Riiki valitseb 12-13-protsendilise toetusega võimuliit, ühe võimuerakonna toetus on lausa 2%, kusjuures just nemad teevad kõige laastavamaid otsuseid. Võimupoliitikud ei vastuta mitte ühegi vea ega möödalaskmise eest, vaid nad irvitavad jürgenligilikult rahva üle.
Riigi majandus on allakäiguspiraalis, ettevõtlus lõpetab tegevuse või lahkub, Eesti venestub odavtööjõu sisserände tõttu, eesti keel taandub suurkeelte ees ja eesti kultuur muutub kultuurimarksismiks, islamikogukond kasvab, multikultuursus tungib sisse, haridussüsteem toodab Kristina Kallase käe all ullikesi… allakäik on üleüldine.
24. veebruari pidustused on pidu katku ajal, hetk, mil me ei vaata reaalsust, vaid toome silme ette unistused sellisest Eestist, mida me tahtsime, aga ei saanud. Vabariigi aastapäev on lilledesse riietatud kurb fassaad, mida katab õhukese lumekihina suveräänsuse pettekujutelm. Meie “riigijuhid” valmistuvad tuumarelvaga vehkides Venemaale tungima ja Iisaku katedraali pilbastama, mis toob meile lähemale 1944. aasta.
Ja Ukraina lipud… nad on solidaarsuse märgi asemel muutunud kurvaks näiteks, et sinimustvalge tõesti enam ei loe, ta pole riigivõimule enam tähtis, teda saab kõrvale lükata ka tähe- ja vikerkaarelipuga…
Kurb küll, aga eelpool loetletu on reaalsus, mida me pidupäeval näha ei taha… täna ja homme teeme me näo, nagu oleks meil kõik korras.
Jüri Kukk, toimetaja