Vaimulik ja ühiskonnategelane Veiko Vihuri ütleb peaminister Kristen Michali aastapäevakõnet kommenteerides, et see oli suunatud jõukatele liberaalidele, mitte kriisis rabeleva riigi rahvale.
“Peaminister Michal kuulutas oma kõnes agressiivse progressivismi jätkumist Eestis („Eesti peab olema agressiivselt tulevikku suunatud riik“), vastandus otseselt MAGA-USA-le („Kui MAGA on midagi teinud, siis äratanud üles magava Euroopa. Aitäh selle eest!“) ja kuulutas kadu liberaalse demokraatia kriitikutele („Kinnitan, et need, kes loodavad, et õnnestub ajalookella tagurpidi tööle panna, peavad pettuma… Seda ei juhtu. Ei juhtu ka Eestis, ärge lootkegi!“)
Aga mitte sellel ei tahaks hetkel pikemalt peatuda. Michal palus saalis olijatel märku anda, kellel on teine pensionisammas: „Jälle väga paljud. Heameel on tõdeda, et vähemalt siin ei sõdita terve mõistusega. Säästmine tulevikuks ei saa olla vale strateegia. Head kolleegid, kes te säästmisele selja pöörasite ja selle samba ära lammutasite, loodan, et saite siit sõnumi kätte.“
Ma ei kahtle, et peaministri kõnet kuulanud koorekihil on nii suured sissetulekud küll, et jätkub teiseks ja kolmandakski pensionisambaks kõrvale panna. Jäin mõtlema, kui paljudel tavalistel Eesti inimestel ei jätku palgast järgmise palgapäevani. Michali unistuste riigis ei saa nemad midagi säästa, sest neil jääb raha puudugi.
Küsisin kord ühelt tüübilt, kes püüdis mulle ostukeskuses pensionisamba diili pakkuda: „Aga mida teha, kui palgast ei jätku, et kõrvale panna?“ Noormees vaatas mulle veidi haletseva pilguga otsa ja ütles: „Tähendab, teil siis seda probleemi ei ole…“ Niisiis on taolised inimesed Reformierakonna Eestis luuserid, kellesse suhtutakse kaastundliku põlgusega. Nendega ei ole varsti probleemi, küll nad eest ära kõngevad…
Hiljuti kirjutas üks Briti väljaanne: „[Kaja] Kallase Trumpi-kriitika võib vaimustada Euroopa liberaale, kuid just Rubio sõnad kõnetavad sealset töölisklassi.“
Nii on. Ja nii kõnetab (võib-olla) ka Michal oma arrogantsuses jõukamal järjel liberaale, keda muu rahva käekäik ei huvita, ent tema „progressiivses“ Eestis saavad viimaks riigitüüri juurde need, kes pööravad näoga inimeste murede poole.”
/…/ Michali aastapäevakõne oli tõesti parteijuhi, mitte peaministri kõne. Selles ei ehitatud sildu, vaid vastandati leere. Peaminister ei tohiks peaministrina esinedes ja pealegi vabariigi aastapäeva puhul kõnet pidades seda teha (parteijuht parteikongressil – see on iseasi).
Igatahes saime kinnitust, et Reformierakond ei suvatse teeseldagi, et neile läheb korda kogu eesti rahvas. Nad püüavad hääli valijate ühest, jõukamast ja “eesrindlikumast” sektorist, kõik teised närigu muru.
