Eestlasel on oma lugu, mälestused ja ajalugu. Me ei ole eile sündinud, meil on aastasadu kogemusi ja energia, mis on meid kandnud üle kõikide aegade.
Samas me nagu tihtipeale kipume unustama selle, et see kõik on meil salvestatud, see on ajalooline mälu, tänu millele me ka täna elame omas riigis. Ma olen Soomes elanud 12 aastat, ma olen seda maad pildistanud, loomi, loodust, olen teinud siin näituseid, olen ehitanud, olen rännanud, olen kõike ilusat siia andnud, aga mul puudub oma lugu siin, see lugu, mis siin on, see ei ole minu lugu, sest ma olen eestlane.
Me oleme täna jõudnud Eestis väga raskesse aega majanduslikult ja mentaalselt me laguneme, meil on võõras lipp ja meid käsutavad võõrad, need võõrad on ka meie omad inimesed, kelle käes on võim.
Tegelikult mulle ei meeldi kui öeldakse, et eestlane on orjarahvas, sest see käib ka minu kohta, ja mina ei ole kindlasti kellegi ori, sest orjal pole väärikust. Kas eestlasel on väärikus, ma arvan, et on.
Niiet ärme unustame seda lugu, meie oma riigi lugu ja me ei pea kartma, et oleme nõrgad või ei saa hakkama, vastupidi, me oleme tugevad, meid on tugevaks pekstud. Ja nagu mulle meeldib ühe oma sõbra kohta tihtipeale öelda, et ära seda meest alahinda, kui ta midagi teeb, siis siinkohal ma kasutan sama repliiki, ära alahinda seda rahvast, kellel on selline lugu.
Heli Press, kunstnik (EKRE)