See on täiesti harjumuspärane asi, et kõrged riigiametnikud kroonupühade ajal segast peksavad. Valetavad, demagoogitsevad, moonutavad tegelikkust ja solvavad iga oma sõnaga tervet talupojamõistust. Uus hooaeg on alanud ja Meeskaja tegi hooaja jobujutu tippmargi, osundan:
“Peaminister Kristen Michal: Eesti peab olema agressiivselt tulevikku suunatud riik”, see oli siis peaministri kõne väljasurevale rahvale luksuskaubaks muutunud elektri ebainimlikes tingimustes. Nuta või naera. Need, kes surnuks külmusid, enam ei naera. Allakirjutanu aga tunnistab ausalt, et korraks kiskus irve lõustale.
Samas lehes, mis tõi ilmarahvale ette Meeskaja tulevikunägemuse, ilmus veel üks eelmisega kokku kõlav lugu: “Roolijoodik sõitis lumehange ja muutus agressiivseks”, osundan:
“Auto ümber askeldanud Ukraina kodakondsusega mees ei saanud oma sõidukit enam hangest kätte, niisiis oli ta võimuesindajate saabudes veel kohapeal. Politseinikud panid juhi puhuma ning tuvastasid tal raske joobe. Kui tal paluti teist korda täpsema promilli tuvastamiseks uuesti puhuda, keeldus mees sellest ning muutus agressiivseks, mistap pidid politseinikud tema ohjeldamiseks kasutama käeraudu.”
Ma ei mõista siinkohal Ukraina kodanikku hukka, võibolla sai ta rasketes tõrjelahingutes Sumburski alla põrutada ja kaotas mõistuse. Võib-olla pettus euroliidu anaalpoliitikas, kaotas illusioonid ja kukkus heauskselt jooma. Nii või teisiti on süüdi Putin ja jutul lõpp. Kus ja mis asjaoludel aga sai põrutada Meeskaja, sellest ajalehed vaikivad. Trauma tunnused on aga ilmsed.
Inimene ei muutu kunagi ilma põhjuseta agressiivseks, kohe päris kindlasti ei pööra terve, täiskasvanud ja oma tegude eest vastutav isik tervet riiki agressiivsele tulevikukursile. Agressiivsus on aga ühtlaselt omane nii roolijoodikutele kui kogu meie poliitilisele nomenklatuurile.
Kuna mürsukildu kuklas ei õnnestunud tuvastada ei Meeskajal ega akadeemikust välisministril, kelle luulud liiguvad tuumarelva suunas, siin on vägagi tõenäoliselt tegemist tõsise psühholoogilise probleemiga. Lisaks ohtlikud luulud, milles pommitatakse puruks Iisaku katedraal Peterburis ja kantakse sõjategevus vajadusel Peipsi taha. Ei ole normaalne, ei ole reaalne ega ole ka lõbus.
Lehed kirjutavad erinevatest teooriatest, ühed ütlevad, et agressiivsust põhjustavad vägivaldsed multifilmid, teised raiuvad nagu rauda, et see tuleb teismeeas suitsetatud kanepist, psühholoogid on küll ebateadlased, aga ka neil on mitmeid huvitavaid seisukohti.
Väga hästi sobib meie patsientidele klassikaline frustratsioon-agressiooni hüpotees (Dollard jt, 1939; Miller, 1941), mille kohaselt isik, kes ei ole võimeline endale seatud eesmärke saavutama, hakkab mingil hetkel laamendama.
Kõlab usutavalt, Meeskaja valitus ei ole mitte midagi saavutanud, selline krooniline punnseis mõjub kindlasti ajule halvasti ja lähebki lahti, üks pooletoobine jutlustab tuumapommi, teine samasugune Iisaku katedraali maatasa tegemist ja kolmas ründab ennastsalgavalt tulevikku nagu Ahmed Pasha Egeri kindlust.
Vihje korras olgu öeldud, et Ahmed Pasha jalutas verise peaga Konstantinopolisse tagasi ning Eger jäi ründajate metsikutele ohvritele vaatamata madjarite kontrolli alla. Alati maksab üritada, ungarlased on siiani üks normaalsemaid ja sümpaatsemaid euroopa rahvaid, mida ei saa öelda paljude teiste kohta.
Tuletame veel meelde varasemaid vägivaldseid fantaasiaid Venemaa tükeldamisest, põlvili surumisest, seibideks lõikamisest, tankerite kaaperdamisest ja muust sarnasest ja tahes tahtmata tekib küsimus, kas need tüübid, kes meie riiki juhivad, on ikka vaimselt terved.
Tükeldamine tükeldamiseks, mõttel on jumet, aga sõbrad, te ei suuda toota ühtegi mürsku ega padrunit, ei tule elektriga kuidagi välja ja hingitsete vaevaliselt laenuraha peal – teist ei ole tükeldajat. Luulud, ei muud.
Tükeldamine on raske töö, aga meie ei saa kõige lihtsamate asjadega hakkama, pole võimelised makarone tegema. Mürsud ja makaronid ei ole küll kosmoseteadus, aga käivad estraadirahval üle jõu ja mõistuse. Kuidas sa vaene mees niimoodi endast tugevamat tükeldad, sa ei püsi ju isegi tuulevaikse ilmaga ühes tükis koos. Kõik laguneb laiali, perekonnad ees, elektrikaristu taga.
Just nimelt karistu, mitte taristu, käesolevaga teen ettepaneku kustutada mälust ja sõnaraamatutest ebardlik ja mitte midagi tähendav sõna taristu ja võtte selle asemel tarvitusele karistu, mis ühelt poolt viitab president Karisele kui võimu kehastavale isamaa isale, ja teiselt poolt karistusele – kõik need võikad karistud oleks nagu meie piinamiseks ja alandamiseks välja mõeldud.
Mul on häbi. On piinlik ja valus nurjunud riigi pärast. Minu kodumaast on saanud hale rott ja kogu maailma naerualune. Peasüüdlane on muidugi rahvusvahelisel areenil lolli mängiv Kaja Kallas, aga ka teised pooletoobised annavad oma panuse. Tõesti, vastik on kuulata. Agressiivselt tulevikku? Pussnuga hammaste vahel või?
Bürokraadid ja tädikesed, ühest asjast tuleb teil viimaks ometi aru saada, meil ei ole tulevikku. Niikaua kui olete olemas teie, kõik need kajad ja meeskajad, niikaua ei ole eesti rahval ega riigil tulevikku. Tulevik on välistatud. Ei saa suunduda tulevikku, mida ei ole olemas. Etendus jääb ära tehnilistel põhjustel.
Oh jah, kõik te hargmaiste pedofiilide ja verejoojate hingesugulased, sulased ja vaimuholopid, olge vähemalt üks päev aastas vait. Keegi ei nõua teilt võimatut, pole vaja rääkida ausalt ja targalt ega eestimeelselt, olge lihtsalt üks päev aastas vait.
Olgu selleks vaikuse päevaks vabariigi aastapäev, et kõrv puhkaks ja süda laulaks. Vait, lojused!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.02.2026