Eesti Vabariigi 108. aastapäeva samaaegselt möödub neli aastat laiaulatusliku sõja algusest Ukrainas ja see annab põhjuse ka selles asjas tagasi vaadata.
Miks on ukrainlastel sõjas suhteliselt halvasti läinud? Nad hoiavad oma riiki küll ülal, aga on osast territooriumist ilma jäänud ning võitlevad verd valades iga maalapikese pärast. Miks neil pole paremini läinud, kuigi tõsi, Venemaaga võrreldes on neil ressursse ja võimalusi vähem?
Üheks Ukraina ebaedu võib olla motivatsioonipuudus ja see, et vastupanu pole ehk üldrahvalik ja -riiklik. Mis ergutab inimesi agressorile vastu hakkama? Kodumaa-patriotism. Rahvuslus. Viha agressori vastu, kes hävitab, tapab, vägistab.
Ukraina on keerukas maa. Idapoolne osa on suuresti venekeelne ja sageli -meelne – Stalini “holodomori” ajal näljutati seal ukrainlased surnuks ja nende asemele toodi talurahvas Kesk-Venemaalt. Päris Ukraina on läänepoolne osa, mis oli kahe ilmasõja vahel Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Rumeenia käes, tema on ukraina keelt ja meelt rohkem säilitanud. On vist raske korraldada üldrahvalikku vastupanu, kui osa elanikkonnast on agressoriga lähedasemad kui teised.
Pole hästi teada, milline on Ukraina riiklik ideoloogia selles sõjas. Ei tundu, et selleks oleks ukraina rahvuslus, ukraina patriotism. Kui seda pole, on rahvast koondada veelgi raskem. Ainult rahvuslased on karmid võitlejad, nagu Azovi pataljon, kelle ameeriklased tembeldasid Bideni ajal “paremäärmuslikuks”.
Näib aga, et Kiiev on vähemalt osaliselt ja Läänele meeldimiseks seadnud riigiideoloogiaks “liberaalsed väärtused” koos “uusväärtustega”, mida tõestab ka homoagenda vohamine sõdivas Ukrainas. Kui Zelenski tahab rahva “euroopalike väärtustega” Venemaa vastu viia, siis on kindel, et maa idaosas see positiivset vastukaja ei leia, venekeelsed ei lähe homoväärtuste nimel sõtta. Aga uudistestki on kuulda, et isegi ukraina rahvuslased toetavad vikervärki, sest Putinile see ei meeldivat. Vikerkaarelippude lehvitamine aga lõhestab iga traditsioonilise ühiskonna, Ukrainas tähendab see vastupanu nõrgenemist.
Ukraina on tuntud meeletu korruptsiooni poolest. Kui see kõik jätkub koos “lääneliku kursiga”, siis hakkab rahvas “Euroopat” korruptsiooni jätkumisega seostama. Mitmetest Ida-Euroopa maadest on teada, kuidas endised kommunistid on muutnud värvi ja hakanud “euroopameelseteks”, pistes seejuures tasku suurtes kogustes nn eurorahasid – varsti seostubki “Euroopa” lihtinimestele eurorahade kantimisega endiste poolt, kes on endiselt ja värvi vahetanuna võimul. Venemaal kompromiteeriti sel moel turumajanduse mõiste, kui endised kommunistid “ärastasid” Jeltsini ajal tohutud varandused.
Rindemehed on Kiievi bürokraatia peale maruvihased, sest palju abist “haihtub” ning kui ühed valavad verd, siis teised suplevad rahas, nagu näitas Zelenski lähikondlaste vahelejäämine. Palju on juttu ka bürokraatiast ja vargustest sõjaväeladvikus – kõik see võtab meestelt tahtmise üldse rindele minna.
Ukraina tahab “Euroopasse”, et pääseda kaugemale Venemaast ja korruptsioonist. Aga Euroopa Liit pole ennast ukrainlastele heast küljest näidanud. Zelenski on aastaid Läänt süüdistanud selles, et relvaabi pole piisav, samuti on ta olnud nördinud selle üle, et Lääs ei luba teatud tapvat relvastust teatud lõikudes kasutada ja on üleüldse andnud relvi vaid rinde hoidmiseks, mitte aga võitmiseks. Ilmselt on paljud lihtsad ukrainlased Läänes samuti pettunud ja õigusega.
Tegelikult pole Lääs Ukraina sõber ja eriti veel liberaalne Euroopa. Lääne-eurooplased ei taha sõdimisest ja Ukrainast kuuldagi. Miks muidu lasti Krimmi annekteerimisest saati veel kaheksa aastat Venemaal ülbitseda – ka Eesti president Kersti Kaljulaid külastas 2019. aastal Moskvat, surus Putini käppa ja kutsus ta Tartusse soome-ugri konverentsile külla.
Euroeliit läks Ukraina taha, sest Venemaa üliagressiivsust nähes hakkasid neil püksid püüli sõeluma, et nüüd põrutab Putin Saksamaale või Prantsusmaale sisse. Selle vältimiseks hakkasid nad Ukrainat kui puhvrit toetama, et see riik hoiaks Vene karu Euroopast eemale. Lääne abi Ukrainale pole kunagi siiras olnud – nad on keeldunud andmast tapvat tipprelvastust, sest kardavad tuumarelvastatud Venemaad. Nad on andnud just nii palju, et rinne püsiks.
Sõdiva Ukraina võtmine kiirendatud korras Euroopa Liitu on naljanumber. Selline sõdiv, korrumpeerunud, võlgades ja põgeneva elanikkonnaga riik liberaalses monstrumis – selles protsessis töötab kõik kõige vastu. See on euroeliidi ulmeluulu, millegi tõestamine, võttes samas kaela meeletud probleemid. Ukraina jookseb kohe lääne poole tühjaks ja liberaalid pumpavad hõrenenud rahvaga maa rikkustest tühjaks.
Lääne sanktsioonid on olnud hambutud ja andnud Venemaale alati aega nendega kohanemiseks. Nüüd, sõja neljandal aastal tuleb 20. sanktsioonipakett ja hakatakse Vene gaasist loobuma. Seda sõja neljandal aastal! Ka Eesti võimupoliitikute sahmimine mingi Ukraina abistamisega on naljamäng, hea näo tegemine ajal, mil pool Ukrainat on segi lastud.
Euroopal polegi midagi Ukrainale anda, viimase abipaketi rahagi laenatakse kokku. Euroopa majandus on rohepöördega põhja lastud, euroliidul on endalgi tohutuid siseprobleeme, massimigratsioonist sotsiaalsete konfliktideni, EL kaotab positsiooni maailmaturul ja poliitikamaastikul, muutudes teisejärguliseks jõuks. Lisaks ei taha Ameerika enam Euroopa ainus kaitsja olla ja sunnib eurooplasi relvastuma. Kogu see värk läheb tohutult kalliks ja Ukraina abistamine jookseb kinni.
Kogu Ukraina sõda ongi kinni jooksnud. Ukraina sõjaline võit ei ole usutav ja ka Venemaa ei ole kindlasti paremas olukorras. Kuid venelastel on eeliseid – nende ühiskond on raskustega harjunud, nad sõdisid ka Stalini piitsa all ja Hitleri tule all võiduka lõpuni. Venelased on sajandi jagu kaevikutes elanud ja elavad ka edaspidi, nad on piskuga harjunud. Ja kui valus pole seda öelda – Venemaa tundub selles sõjas olevat ühtne. Ukraina ei ole ja “liberaalsetest uusväärtustest” perverssusteni segi paisatud Lääs ammugi mitte.
Ukrainat tuleb aidata kuidagi sellest supist välja tulla ja seda saab teha vaid Trump, sest tema juhitav Ameerika ei sea Ukrainale ideoloogilisi nõudmisi. Nad nõuavad relvastuse eest Ukraina maavarasid – ja see on arusaadav tehing. Euroopa Liit nõuab abistamise eest homode tõstmist pjedestaali kõrgemale astmele – ja see töötab kohe vastu nii Ukraina sisemisele ühtsusele kui ka riigi püsimisele. Praegune Brüssel aitab Ukrainat läbi häda, aga pilastab ta pärast sõda ära. Venelased lõikavad kõri läbi, liberaalne Lääs pilastab “uusväärtustega” ära.
Maailm on täielikus muutmises ja ainult naiivitarid räägivad mingitest rahvusvaheliselt paika pandud reeglitest. Need reeglid on ammu jalge alla tallatud, nii Venemaa kui Hiina, aga ka Lääne enda poolt, kui mindi Iraaki olematuid keemiarelvi otsima või võeti Serbialt ära Kosovo. Praegu on raske ennustada, kes alles jääb, Ukraina võib sõja üle elada ja võib selle kaotada, aga ka impeeriumiks pürgiv Euroopa Liit võib lõpetada nagu Lääne-Rooma. Ilmselt lõpetab ja üsna ruttu.
Eesti peaks vaatama, kuidas iseseisvaks jääda, sest kolmandat võimalust me enam ei saa. Juba teise võimaluse raames me hääbume, ikka reformierakondlikul juhtimisel.
Jüri Kukk, toimetaja