EKRE saadik Saaremaa vallavolikogus Veiko Vihuri pidas eile pidupäevakõne Pärsama rahvamajas, kus ütles, et riik kui selline on loodud tema elanike ühiseks hüveks ja kasuks – mitte meie ei eksisteeri riigi jaoks, vaid see riik on ellu kutsutud meie kõigi jaoks.
Veiko Vihuri kõne:
“Head sõbrad, homme saab Eesti Vabariik 108-aastaseks. Inimese puhul oleks see erakordne iga, kuid ka riigi puhul on selline vanus igati auväärne ja soliidne.
Aga milleks meile riik? Ja mitte lihtsalt üks riik, vaid oma riik? Meie rahvas on läbi sajandite olnud ristirahvas. Evangeeliumist loeme: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.“ Teiste sõnadega – reeglid ja eeskirjad teenivad inimesi, mitte vastupidi.
Niisamuti on see riigi puhul. Riik kui selline on loodud tema elanike ühiseks hüveks ja kasuks. Mitte meie ei eksisteeri riigi jaoks, vaid see riik on ellu kutsutud meie kõigi jaoks.
„…mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
…mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Nii öeldakse Eesti riigi kohta põhiseaduse sissejuhatuses.
Kui me räägime riigist, siis peame panema asjad tähtsuse järjekorda. Iga inimese jaoks on kõige tähtsam tema pere, lähedased. Perekond on ülem kui riik.
Samuti on tähtis kodukant. Meie kodukihelkond on palju, palju vanem kui riik. Karja piirkonda ja selle elanikke mainitakse esmakordselt aastal 1254. See oli 772 aastat tagasi! Karja kihelkond on niisiis vähemalt 700 aastat vanem kui Eesti riik. Meie rahvas on ühtekokku põliste kogukondade ja identiteetide kogum.
Edasi, ka rahvas kui tervik on palju tähtsam riigist – sest rahvas saab eksisteerida ilma oma riigita (nagu meiegi rahva ajalugu seda näitab), riik ilma rahvata mitte.
Kuid 108 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik kui kehand, mille kaudu saaksid selle maa elanikud vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida. Selline oli Eesti riigile alusepanijate ootus ja lootus. Niisiis peab siin rahva sõna alati maksma ja peale jääma. See ei sünni iseenesest – me peame selle eest iga päev võitlema ja hea seisma. Vastasel korral juhib meie rahva saatust ja korraldab meie elu keegi teine, kellele meie huvid ja soovid korda ei lähe.
Ma arvan, et meie rahvas seisab jälle küsimuse ees: kas olla siin maal moonakas või peremees? Põhiseadus vastab, et rahvas on kõrgeima võimu kandja. Aga seda rolli tuleb meil kõigil iga päev õppida ja harjutada.
Oma riik on kallis anne, taeva kingitus, ja seda ei ole kaugeltki mitte igal rahval. Ajalugu õpetab, et seda on kerge kaotada ja raske tagasi võita. Hoidkem seda. Aga mõistkem ka seda, et riik on loodud meie jaoks, mitte vastupidi. Aidakem kaasa sellele, et see riik teeniks meid hästi.
Head Eesti omariikluse 108. aastapäeva! Elagu Eesti!”