Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme ütles tänaõhtusele tõrvikurongkäigule eelnenud kõnes, et siia platsile on täna kogunenud eesti rahva kõige parem osa – inimesed, kes teavad, et rahvuslus ei ole lihtsalt hoiak, ei ole ainult sümbolid, rahvuslus on ka tegu.
Martin Helme: “Eestluse hoidmine ei ole meie jaoks midagi teoreetilist või abstraktset. See on konkreetne tegu tulla kodust välja, võtta tõrvik kätte, kõndida mõttekaaslastega, rahvuskaaslastega pidupäeval oma riigi pealinnas ja näidata kogu maailmale: me oleme eestlased ja uhked selle üle! Meil on oma keel, oma kultuur, oma ajalugu, oma rahvus, oma identiteet. Meil on oma riik, mis on meile kallis, mis sest, et sellel riigil on parajasti valitsus, mis ei näita kuskilt otsast välja, et neile oleks seesama riik kallis või et nad oleks uhked eestlaseks olemise üle. Valitsus ei ole sama mis riik ja riik ei ole sama mis rahvas, seda teab eesti rahvas oma pika ja keerulise ajaloo tõttu ammu.
Läbi ajaloo on siin olnud erinevaid riike ja erinevaid valitsusi, rahvas on aga ikka olnud üks: meie, eestlased. Me oleme rahvana püsinud, kõige kiuste.
Ometi peame oma kõige tähtsamal rahvuslikul pidupäeval murega tõdema: me vaatame tõtt mitte riigi kadumisega, me vaatame tõtt rahvuse kadumisega. Eestis sünnib nii vähe lapsi, et kui me kurssi ei muuda, siis poole sajandi pärast on meid poole vähem. Selleks ajaks, kui võiks tähistada Eesti Vabariigi 216-ndat sünnipäeva, on tänaste trendide juures meid, eestlasi, järel 300-400 000.
Mõnede arvates polegi see probleem, sest lisaks iibekriisile on meid vaevamas ka identiteedikriis. Meile surutakse väljastpoolt peale ideoloogiat, mille kohaselt piisab, kui Eesti Vabariigi nimelise üksuse piirides elab globalistlik juurtetu mass, läbisegi immigrandid igast maailma paigast ilma kuuluvustundeta, ilma pühendumiseta, ilma ühise kultuurita, omamata perspektiivi tuleviku või mineviku osas. Väga paljudele tundub ahvatlev olla korraga justkui kõigi maailma kultuuride osa, sest nad ei mõista: kui sa oled korraga osa kõigest, siis sa tegelikult ei ole osa mitte millestki. Sa ei ole kusagil oma. Sul ei ole kusagil kodumaad ega kodu. Sind ei ankurda miski. Sul ei ole midagi, mis oleks nii tähtis, et selle nimel surra! Aga mis veelgi hirmsam, sul ei ole isegi midagi, mis oleks nii tähtis, et selle nimel elada!
Meie, siin platsil ja kõik need, kes meiega samamoodi mõtlevad, saame aru: see teeb viib hukatusse. Ja meie siin platsil, kes me teame, et rahvuslus on tegu, saame aru: rahvana hääbumise ära hoidmiseks tuleb tegutseda!
Ja tegutseda tuleb ühiselt! Ühte koondudes. Ühiseid väärtusi kandes. Ühes suunas liikudes. Mitte ühtegi rahvust, mitte ühtegi ühiskonda ei kanna kriisidest välja üksikud entusiastid, me tuleme katsumustest läbi, kui seda koormat jagavad paljud. Ükski pere üksi ei saa pöörata eestlaste iivet kasvule. See vajab paljude eesti perede otsust ja tegutsemist. Ükski rahvuslikult mõtlev kultuuriinimene üksi ei suuda kanda meie rahvuskultuuri järgmiste põlvedeni, see vajab paljude vanemate suunamist, õpetajate panustamist, et uue põlvkonna eestlastel oleks soovi rahvusliku sisuga kultuuri külge võtta. See vajab tegu! Ja mitte ükski poliitik või isegi partei ei saa Eestit tagasi juhtida tegeliku rahvusriigi ehitamise juurde, kui rahvas seda ei toeta oma tegudes.
Meil on vaja koonduda ühte ja tegutseda ühiselt, et Eesti kestaks. Meil on vaja mõista, et igaüks peab oma igapäevaste tegudega aitama kanda selle missiooni raskust, sest ainult nii on võimalik võita! Tänase pidupäeva sõnum on selge: ühenduses peitub jõud ja koos on meil alati lootust. Eesti eest!”