25.02.2026
Varro Vooglaid.
Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis Varro Vooglaid kaitseminister Hanno Pevkurilt, et kas tuumarelvade Eestisse paigutamise plaan on välisminister Margus Tsahkna soolo või on seal taga riiklik poliitika.
Varro Vooglaid: “Hiljuti saime kuulda välisminister Margus Tsahkna esituses üsna ehmatavat avaldust, et Eesti on valmis olema nõus ka sellega, et Eesti territooriumile paigutatakse liitlaste tuumarelvi. Selle taustaks peab muidugi meelde tuletama, et ka juba eelmise aasta juunikuus saime lugeda uudist, et Eesti on valmis võõrustama ka tuumarelvi kandvaid liitlaste lennukeid, jutt käib brittide F-35A tüüpi hävitajatest, mis suudavad kanda nii tavarelvastust kui ka Ameerikas toodetud taktikalisi tuumapomme.
Ja nüüd siis nädalapäevad tagasi välisministrilt juba eelnevalt osutatud avaldus. Ma tsiteerin: “Tuumarelva siia meie territooriumile tuua, me ei ole sellele vastu. Meil ei ole sellist doktriini, kus me oleksime kuidagi välistanud, kui NATO peab vajalikuks vastavalt meie kaitseplaanidele paigutada ka näiteks meie territooriumile tuumarelva.”
Ja selle taustaks on teadmine, et veidi varem Deutsche Wellele antud intervjuus rääkis Tsahkna ju sellest, kuidas Eesti on valmis andma ka Venemaa sügavustesse raketilööke. Sõnastuslikult ei saanudki täpselt aru, kas siis, kui Venemaa juba tungib Eesti territooriumile, või tuli seda tõlgendada nii, et me ei oota, kuni Venemaa tungib Eesti territooriumile ja seda oleks valmis tegema isegi ennetavalt.
Kõike seda silmas pidades ma tahaksingi küsida, kas tegemist oli välisministri soologa, tema isikliku mõttevälgatusega, või on valitsuses reaalselt arutatud mõne teise riigi tuumarelvade Eestisse paigutamise valmidust. Kui on sellist küsimust arutatud ja kui on ka vastavaid otsuseid langetatud, siis millise riigi tuumarelvadest käib jutt ja kas on mõeldav, et selle valitsuse ametisoleku ajal paigutatakse Eestisse mõne teise riigi tuumarelvad, ilma et seda küsimust oleks eelnevalt Riigikogus arutatud või koguni ilma, et sellest oleks üleüldse avalikkust eelnevalt teavitatud?”
Hanno Pevkur viitas riigisaladusele ja lisas, et tema pole Tshkna suuvooder.
Varro Vooglaid: “Seda on väga raske rahulikult võtta, sellepärast et need on nii kriitilised küsimused, millest võib väga vabalt sõltuda Eesti saatus. Kui astutakse samme Eesti julgeoleku tagamiseks, millel on potentsiaal põhjustada ka väga suuri julgeolekuohte, siis nendele tulebki meil väga tõsist tähelepanu pöörata, muu hulgas opositsiooniliikmetena, et saada nendes küsimustes selgust.
Te mainisite siin näiteks HIMARS raketisüsteemide soetamist, et millistel tingimustel on sellel üldse mõtet või mitte. Aga tõsiasi on ju see, et isegi HIMARS raketiheitja või raketid on suutelised kandma ka taktikalisi tuumapäid. See on ju avalik teave, see ei ole mingisugune saladus. Kui nüüd kombineerida seda, et me ühelt poolt soetame väga võimekaid ameeriklaste raketiheitjaid, teiselt poolt avaldame valmidust paigutada meie territooriumile ka tuumarelvi, siis kombinatsioonis see tekitab põhjendatud küsimuse, milline võib olla sellele ka venelaste reaktsioon.
Me saame ju väga hästi aru, et ameeriklased ei taluks seda mitte mingil tingimusel, et hiinlased, venelased paigutaksid oma tuumarelvad kas Kuubale või Mehhikosse või Kanadasse nende piiri taha. Aga pole mitte mingisugust põhjust arvata, et venelased peaksid seda kuidagi rohkem taluma, kui näiteks ameeriklaste tuumarelvad paigutatakse nende piiri taha siia Eestisse.
Kui vaadata Venemaa tuumadoktriini, millega te olete kaitseministrina kindlasti kursis, siis seal on ju kirjeldatud neid olukordi, mida käsitletakse sellise strateegilise julgeolekuohuna, mille kõrvaldamiseks ollakse valmis kasutama ka omapoolset tuumaarsenali. Jutt käib maailma suurimast tuumariigist. Ja sealt võib lugeda – vaba tõlge praegusel hetkel – üks punkt, see on siis, ma ei mäleta, punkt 15e vist, kus on kirjutatud, et “peamised sõjalised riskid, mis sõltuvalt sõjalis-poliitilise ja strateegilise olukorra muutustest võivad kujuneda sõjalisteks ohtudeks Venemaa Föderatsioonile (agressiooniohud) ning mille neutraliseerimine on kavandatud tuumaheidutuse rakendamise kaudu, on järgmised”, ja siis punkt e – “tuumarelvade ja nende kandevahendite paigutamine mitte-tuumariikide territooriumidele”.
Ja nüüd siit küsimus, et kas te olete tegelikult strateegiliselt läbi mõelnud, millist julgeolekuohtu võiks sellise sammu astumine, mida Tsahkna kirjeldab, Eesti Vabariigi julgeolekule endast kujutada?”
Sell epael hakkas Hanno Pevkur juba loopima süüdistuse Kremli jutupunktide edastamises, mille kohta tegi Varro Vooglaid lõpus märkuse Lauri Hussarile:
“Ma lihtsalt ütlen, ilma pikemalt aega raiskamata, et tegelikult ma arvan, et see on selline koht, kus istungi juhataja võiks korrigeerida. Kui minister ütleb, et meie suur erinevus ongi see, et meie arvame, erinevalt teist, eks ole, et kui Venemaa Eestit ründab, siis Eesti ei peaks ennast kaitseväega kaitsma – no see ei ole ausameelne. See lihtsalt ei ole ausameelne! Sellist seisukohta pole mitte keegi väljendanud ja me kindlasti sellisel viisil ei arva. Ärge selliseks farsiks seda arutelu pöörake! Niisugust asja pole mitte keegi väitnud. Vabandust, istungi juhataja, kui te peate seda kuritarvituseks, aga ma arvan, et sellistel hetkedel peaks märkuse tegema.”
Kolmandas küsimuses kommenteeris teemat Mart Helme: “Tuleb välja, et me lihtsalt ignoreerime Vene duuma doktriini ja Venemaa on tähtsusetu arvamuse avaldaja – no see on ju naeruväärne seisukoht. Me ignoreerime Venemaa ohtu meile; see nagu meil ei lähe korda. Ja oleme valmis omalt poolt nii-öelda enda kaitsmiseks ründama Venemaad. No kuulge, need asjad ei ole loogiliselt kooskõlas.
Ja minu küsimus on ikkagi enam-vähem sama, mis oli Varro Vooglaiul: millal kavatsetakse seda teemat arutada Eesti rahvaga ja konkreetselt Eesti rahva esindusega ehk Riigikoguga?
Eesti on, põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja on meil rahvas. Me kuuleme teie suust, et meil on NATO tuumaplaneerimiskomisjon või -komitee, mis otsustab justnagu Eesti rahva eest ära, kas siia tuleb tuumarelv või siia ei tule tuumarelva. Ja teie olete nagu mingid mõisnikud, mis ütlevad siis, et, jaa, me teeme selle asja ära.
Üks mõisnik meil praegu Kiievis andis 11 miljonit jälle Ukrainale, ilma et Eesti rahval oleks poolt sõnaõigustki olnud. Meil inimesed külmuvad surnuks, saari ei suudeta varustada toidu ja kütusega, aga me vasaku käega viskame kuskile kaardilauas nagu mingisuguse uue panuse käiku.
Minu küsimus on, et ei ole nii, et tuumaplaneerimiskomisjon – või -komitee, vabandust – otsustab Eesti rahva eest, mis on Eesti rahvale hea ja kuidas Eesti rahvast kaitstakse. Seda otsustab Eesti rahvas ja teie kohustus on tuua see Eesti rahva ette aruteluks ja hinnangu andmiseks ja otsuse langetamiseks. Ärge mängige bossi seal loožis! Te ei ole boss – te olete rahva teener.
Ja tulla siia rääkima meile, kuidas me peame valmistuma – muidugi peame, aga me valmistume väga halvasti. Viis aastat juba kulutate tohutut raha, aga võimekused on kasvanud ebaproportsionaalselt aeglaselt.
Nii et minu küsimus on: millal te toote Eesti rahva ette konkreetselt Riigikogu saali kaudu tuumaplaneerimiskomitee arutelud selles tähenduses, mis ootab ees Eesti rahvast seoses sellega, mida planeerib tuumaplaneerimiskomitee oma aruteludes Eesti Vabariigi valitsusega. Ei ole nii, et Eesti Vabariigi valitsus otsustab Eesti rahva eest.
Ja palun vastake mulle, kas te saate mu mõttekäigust aru ja kas te olete nõus sellega, et kõrgeima võimu kandja on Eestis rahvas, mitte Hanno Pevkur, Kristen Michal või keegi kolmas.”