Eestis on alati mindud sõtta loosungiga “Eesti eest!” Kujutage ette, et nüüd peaksime minema Narva jõele hõikega “Vähemuste õiguste eest!” Kes enam läheks…
Sõda on ränk asi. Surm pole isegi kõige hullem, kui see toimub silmapilkselt, aga surm piinlemise läbi või sandiks jäämine… sõttaminekuks peab olema väga tugev ja kindel põhjus: pere, kodu, lähedased, oma maa…
Ainult traditsiooniline ajaloost läbi käinud ühiskond kannab endas jõudu, mis paneb mehed pere juurest kodust lahkuma ja minema tapma neid, kes tulid meid tapma. Eestlastel on selleks eestlus, Eesti, eestlased, oma riik.
Mis on sellest järel? Langev sündimus, eesti keele ja kultuuri taandumine, eestlaste maa kaotamine võõrastele, traditsioonilise pere ja laste tõrjumine…
Venestunud, kogu maailma rändlejaid täis, võõrkeelne, viljatute seksuaalvähemuste ja abordikultusega, allasurutud ja vaigistatud rahvaga, Brüsselile kuuletuv ühiskond pole see, kes tõstaks mehed relvile. Sellises ühiskonnas pole miskit, mis paneks surmale väljakutset heitma.
Sellist ühiskonda on vasakliberaalid Eestis loonud kümme aastat, Lääne-Euroopa pea pool sajandit. Ühiskonda, kus kõik normaalsus asendatakse “uusnormaalsusega”. Seliise ühiskonna eest ei lähe keegi sõdima, sellest ka lääne-eurooplaste äärmine leigus, kui jutuks on sõjaline aktiivsus Venemaa suunal. Liberaalse demokraatia eest ei lähe sõdima ka Europa aafriklased ja moslemid – kui, siis Venemaa poolel, Aafrika ja islamimaad on Kremli sõbrad.
Liberaalne Lääs on aastakümneid loonud ühiskonda, millel ei ole põhjust oma eluga riskida. Kes tahaks minna jõukuse, seksuaalsete kapriiside, lõtvade vabaduste ja muu taolise juurest surmaväljadele? Selleks on valmis vaid moraalse ja karske ühiskonna liikmed.
Venemaa ühiskond ei ole ühestki otsast hea ja talutav, aga ta on suutnud vene rahva nii ära töödelda, et sellest on saanud sõjakas vägistajahord, kes on valmis kogu maailmast üle rullima. Neile saaks vastu seista moraalne, kristlik ja rahvuslik Euroopa, kes paneks seisma nii sarmaatlaste kui moslemite pealetungi.
Aga selline Euroopa on kadunud. Alles on omasooihar või sootu, sugu vahetanud ja seksuaalsetes fantaasiates vaevlev, Kolmanda maailma kõrilõikajad enda koju toonud ja neid poliitkorrektselt nunnutav, peresid ja lapsi põlgav ning seetõttu väljasurev, Kremli eeskujul sõna- ja südametunnistusvabadust maha suruv, rohepöördega looduse vastu välja astuv liberaalne Euroopa.
Sellise Euroopaga ei saa sõdida ja sõda võita. Seda on näha Ukrainas, kus “euroopameelne” korrumpeerunud eliit ei suuda enam rahvast sõtta viia, vaid laseb ennast Brüsselil juhtida, kes ise juba laenab raha ja nõuab ukrainlastelt sõjalise abi eest “geiõiguste” tunnustamist.
Ka Eestis on Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 hävitanud ühiskonna sidususe, lõhestanud rahva ja õõnestanud kaitsetahte. Riiki saab ja tuleb kaitsta valitsuse kiuste, mitte tema eestvedamisel.
Uued Uudised