Sirvisin igavusest riiklikku transvestiitide väljaannet ja tasus ära, sain teada, et Timo Suslov on riigikogu liige, Kaja Kallase asendusliige. Väga huvitav, vahel käid nädal aega ringi ja mõtled, kes need suslovid ja agamemnonid sellised on. Vahel on räpparid, aga vahel tõde ei selgugi. Peale selle on Suslov üks viimastest tuuleenergia fanaatikutest.
Asendussaadik kirjutas ERRi sellise loo, et juuksed tõusevad peas püsti. Toon mõned eriti julmad tekstinäited: “Eestis on tuuleenergia potentsiaal märkimisväärne, eriti meretuule puhul. Talvekuudel, mil tarbimine on suurem, on tuuleolud üldjuhul tugevamad. Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste järgi vajab Eesti veel umbes 100–120 uut maismaatuulikut, et saavutada majanduslikult soodsaim hinnatase.”
Kõik normaalsed inimesed on ammu aru saanud, et see tuulemöldrite petuskeem on täielik p-valu ja katastroof, eriti just talvel, kui tuult ei puhu ja elektrihind lendab kosmosesse. Nii nagu igaüks ise oma elektriarve pealt võib lugeda ja oma viimaste veeringutega tasuda.
Suslov muidugi ei lase ennast segada, vähe on veel meremiihaleid, juurde on vaja. Tüüpiline kommunist, punaporukas kukkus kolinal kokku, aga tema meelest on vaja veel rohkem kommunismi. Kommunism ei ole lahendus, kommunism on ise probleem. Samasugune probleem on ka tuule ja kliima lõputu jant.
Üldse ei ole vaja kommunismi ja kui seda tuulesolki vaja on, siis nii vähe kui võimalik, et saaks elada, et ei mataks hinge. Pane endale aeda tuulik, Timo, see on normaalne, ei sega kedagi. Aga loeme edasi: “Tuuleenergiale vajalik täiendus on salvestuslahendused. Suured akusalvestid, pump-hüdrojaamad ja tulevikus ka vesinikutehnoloogiad võimaldavad tasandada tootmise kõikumist ning vähendada hinnatippe.”
See läheb nüüd küll sotsialistliku utopismi valdkonda – muinasjutt, fantaasia, luul. Sellised asju ei ole kuskil ja kui on siis on nad liiga kallid, pigem tõstavad hinda, kui langetavad. Kommunistidel olid ka haiged ideed, kasvatada Eestis maisi, pöörata jõgesid ja varastada eraomand ära – tulemuseks oli katastroof ja vaesus.
Rohkem pole vaja lugeda ega uurida. Kõik need vesinikud ja pumbajaamad peaks siis olema nagu inimnäoga sotsialism. Aga kuna sotsialism ei tööta, siis ei tööta ka inimnäoga sotsialism. Sama kehtib tuuleluulude kohta. See asi ei toimi, ajab ainult hinna üles, keerab võrgu pekki, kandib raha lurjuste taskusse ja hävitab majanduse.
Kõike oleme näinud mujal Euroopas, kuskil sellest kriminaalsest kliimautopismist midagi kasu ei ole. Sm Suslov oma vahvas võitluses meenutab kangesti seltsimehi Jevgeni Koganit ja Arnold Said, kes nõukogude süsteemi kokkuvarisemise ajal ikka oma punast jura edasi ajasid, neil oli Interrinne. Nemad tahtsid nõukaliitu, Eesti Vabariiki vihkasid.
Timo Suslov on samasugune võitlev stagnant nagu Sai ehk Kogan. Mõte on kuskile globalismi kinni jäänud ja paistab, et sealt ei saagi enam lahti, toimugu tegelikkuses mistahes ja elektrihinnatõusud, tema jahub ikka odavast tuuleenergiast, mida ei ole olemas ja ei saagi olla, kuskil ei ole, lihtsalt pole võimalik. Alatu vale.
Koganid ka kiitsid okupatsioonivõimu plaanimajandust kui majanduslikku stabiilsust – stabiilsus seisnes stabiilses närutamises, stabiilselt ei olnud saada ei peldikupaberit ega üldse mitte midagi. Banaanid ja viinerid olid ainult ülikutele kättesaadav luksus, meie mõttes ainult Riigikogule ja linnavalitsustele.
Aga paljudele meeldis see nöök, meenub, et sm Sai oli koguni nõus, relv käes, võitlema peldikupaberi vabamüügile tulemise vastu, parandatagu mind, kui ma eksin. Interrindel oli palju ebameeldivaid ja inimvaenulikke jutupunkte: näiteks kommunistide sotsiaalne võrdus, mis väljendus banaanide ja viinerite ebaõiglases ja korruptiivses jaotamises ainult parteinomeklatuurile.
Neil oli veel nõukaliidu rahvusvaheline staatus ja töölisklassi kaitse ja venekeelsete rahvaste vennalik pere, seda viimast asja ajas ka varane E200. Kuid jääme Kogani ja Suslovi juurde, huvitav fenomen, elu läheb edasi, suure vaeva ja valuga rebib ühiskonna arusaajam osa ennast vägivalla ja stratkomiga pealesurutud valedest lahti ning üritab normaalsust taastada.
Olgu siis normaalset ühiskonnakorraldust või normaalset elektrisüsteemigi – ikka kargab kuskil välja mõni Kogan või Suslov ja hakkab vankrit vastassuunas vedama. Üks on edukam kui teine, Kogan ei olnud asendusliige, ta istus täie volitusega nii Toompeal, Moskvas ülemnõukogus kui Tallinna linnavolikogus. Hulle stagnante on igal ajal ja sugugi mitte vähe.
Inimlikult ongi väga traagiline, kui kellegi maailm kokku kukub. Aga kui sinu maailm on rajatud valele ja kuritegevusele, siis ta peabki kokku kukkuma. Kogu see nõukogude kommunism oli pettus, vägivald ja totaalne korruptsioon, kukkus ka ilusti kokku. Ei aidanud Kogani ega Sai jõupingutused. Ehkki nende rapsimist oli kaunis ebameeldiv vaadata.
Millegi poolest ei ole parem tänane globalistide-satanistide kokkuvarisev maailmakord oma elektritüranniaga, tsensuuri ja käteväänamisega, kaporatuuri riigipöörete, lastekohitsemise ja vaipsüstimisega – väga vastik on see kõik. Saaks see õudus juba ometi läbi, sest kesta see värdjalik moodustis jääda mitte kuidagi ei saa.
Ei tohi lasta ennast segada kõvahäälsetest ja järjekindlatest koganitest, saidest ja suslovitest, inimesed eksivad, vahel ka korrumpeeruvad, pahatihti on aga nii rumalad, et neile piisabki sellest, et suured ülemad söövad viinereid ja banaane ning panevad miljardeid taskusse, ongi õige, nii käib inimnäoga sotsialim ja nii tuleb odav elekter. Puupäid on palju.
Aga olgu Marxi värk või Epsteini asi, mis normaalsel ja ausal inimesel sellega pistmist. Meie asi on normaalne elu taastada, revolutsionäärid ja globalistid kotti ajada ning oma eluga edasi minna. Koganeid ja susloveid vaatame nagu puudega lapsi, oh te vaesekesed, vaesekesed…
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.03.2026