Ilmselt mäletavad kõik seda juhust, kui Mart Helme leidis, et ka NATO-s olles peaks olema olemas “plaan B” – ja kuidas kogu võimuleer ajas enda tagajalgadele püsti. Üsna ruttu kirjutas ka peavoolumeedia sellest, et Saksa Bundeswehr on üsnagi lahingukõlbmatu, nagu Mart Helme vihjas, ning hiljem on arvatud, et varuplaan peaks olema tõesti olemas.
Eesti ametlik riiklik poliitika on alati loonud muljet, et NATO vihmavari on kindel kaitse. Ühest küljest on see ka arusaadav, et nõrku külgi avalikult ei paljastata, see hoiab moraali, kuid teisalt loob see turvalisuse illusiooni, ja kui seda riiklikul tasemel usutakse (“Ei iial enam üksi”), siis on kuri karjas ja unelemisest ärkamine võib väga valus olla.
NATO juures pidanuks ettevaatlikuks tegema juba see, et üks liige on Türgi, kes teeb sõjalist koostööd Venemaaga ja on kehvades suhetes teise NATO maa Kreekaga. Kas Portugal tahab ikka tulla Läänemere äärde sõdima ja kas suure sõja korral ei keskendu suurrriigid pigem oma terrirooriumi kaitsmisele kui ekspeditsioonikorpuste lähetamisele? Ja kas NATO 5. paragrahv kaitseb meid hübriidsõja eest Baltikumi suurte vene kogukondade osavõtul?
Aga Eesti võimupoliitikud, nagu Tsahkna, juba tükeldavad Venemaad ja pommitavad Iisaku katedraali… Samas teab Vene luure kardetavasti üsna hästi, milleks Lääs võimeline on ja milleks pole.
Miks praegu NATO-st rääkida? Sest Iraani ründamine USA ja Iisraeli poolt tõi taas välja lõhed alliansi sees. Alles see oli, kui NATO läks Gröönimaa küsimuses lõhki, jagunedes Euroopa- ja Ameerika-NATO-ks. Sellest saadi üle, aga nüüd tekkisid pinged USA ning Hispaania ja Suurbritannia vahel, kes väidetavalt ei lubanud rünnakuteks oma baase kasutada.
Nii Hispaanias kui Suurbritannias on võimul marksistid, esimeses sotsialistid, teises leiboristid – seega on lõhe juba ideoloogiline (islamism on vasakjõududele üha enam liitlaseks muutumas). Trumpi-Ameerika ja liberaalse Euroopa Liidu suhted halvenevad ka seetõttu, et USA heidab Euroopale ette demokraatiast ja eriti sõnavabadusest loobumist, mis vihakõneseaduste taustal on tõene etteheide, lisaks bürokratiseerub ja totaliseerub Brüssel hirmutava kiirusega. Ameerikas on kaks sugu, mehed ja naised, ning migrante enam maale ei lasta, EL-is aga võib igaüks omale “genderi” välja mõelda ja Vahemere paadipõgenikud tuuakse endiselt maale (kuigi paljud tulevad venemeelsetest Aafrika riikidest).
Ühiseid väärtusi “Vana” ja “Uue” Maailma vahel justkui enam polegi…
NATO ei toimi enam nii, nagu me oleme siiani oma unistustes ette kujutanud. Euroopa-osa on ennast “külma sõja” lõpust saati relvitustanud, lootes ainult USA-le, ja nüüd, kus Trump nõuab igaühelt panuse tõstmist, mossitab solvunud Euroopa ja lubab ise sõjaväega tegelema hakata – kuigi peab ülal pidama rinde hoidmist Ukrainas, olles samas rohepöördega oma majanduse tuksi keeranud, konkurentsivõimetuks muutunud ja teda ei kutsuta enam paljude laudade äärde.
Eesti kaitsepoliitika on alati tundunud põhinevat sellele, et küll liitlased sõdivad meie eest, ja Reformierakond on kaitsevõimet väga pikalt lagundanud, sealhulgas sõjaväeluure kaotanud Jürgen Ligi. Praegugi toimub kaitsepoliitikas midagi kummalist: riigikontroll näitas, et rahaasjad on korrast ära, kaitsetööstus, kuhu pumbatakse suured rahad, toodab pigem rahvusvahelisele turule kui Eesti kaitseväele jne, jne.
Samas on ka liberaalse valitsusega Eesti NATO ühtsust lõhkunud – ajal, mil Ungari lennukid kaitsevad Eesti õhuruumi, ründab Reformierakonna ja tema puudlite valitsus räigelt Ungarit kui riiki.
Ja Iraani sõda näitas taas, et NATO pole enam päris see, millena me oleme teda pikalt ette kujutanud. Eesti kaitseminister Hanno Pevkur sai liitlaste kavatsustest teada alles siis, kui ise Dubai “Nursipalusse” sattus, mis näitab, et liberaalse väikeriigi kaitseminister on suurtele “tühi koht”.
Ega sellest Eesti kaitsepoliitikast ei saagi enam eriti aru, sest tuuled puhuvad kogu maailmas teistest suundadest, mitte sealt, kust nad siiani lõõtsusid. NATO vihmavari sarnaneb juba nende odavate kokkupandavate vihmavarjudega, mille suurem tuuleiil kohe tagurpidi keerab. Euroopa kaitse nimel on vaja Venemaa agressiivsuse valguses töötada ja tõsiselt, aga kõik näitab, et praegused formaadid on ammendunud ja liberaalne Euroopa on võimetu uute reaalsustega toime tulema.
Uued Uudised