MTÜ Nähtamatud Loomad andis Riigikogule üle petitsiooni 34 582 allkirjaga. Vau! Muna on lihtne ja kõigile arusaadav, arutelu selle ümber aga mitte.
Emotsioon töötab nagu suurendusklaas. Kui näeme pilti kanast rohelisel murul, tundub see õige. Kui meile näidatakse puuri, tundub see vale. Tegelik tootmine aga ei mahu mustvalgesse raamistikku.
Vabapidamine on ilus mõte, see on nagu aiamaa: romantiline seni, kuni seda hakkavad segama halb ilm, haigused või rebane. Tööstuslik tootmine on pigem nagu kasvuhoone: kontrollitud, stabiilne ja igapäevase toidulaua jaoks hädavajalik. Ehk piltlikult väljendades: inimene tahab näha rohelist karjamaad, päikest ja „õnnelikku kana“; kana ei mõtle, et tahan päikest ja vabadust, kana mõtleb: kas on piisavalt toitu, kas on soe, kas ümbritsev keskkond on stabiilne ja turvaline.
Inimene projitseerib oma tundeid loomale – see on psühholoogias hästi tuntud nähtus.
On tehtud uuringuid, mis näitavad, et täiustatud puurides peetavate kanade suremus on kõige väiksem. Puuris on keskkond kontrollitav, haigusrisk väiksem, stress madalam, tootlikkus stabiilsem.
Ratsionaalsus (mõistuspärasus) ütleb, et mõlemat on vaja. Eesti ei kata oma munavajadust üksi. Me toome ligi 50 % munadest teistest riikidest, suurema osa sellest Lätist, pisut vähem Leedust ja Poolast, pisut ka Ukrainast läbi Läti.
Kui me teeksime poliitilisi otsuseid emotsioonidest lähtuvalt — näiteks piiraksime tööstuslikku ehk puuris pidamist — siis ega munad poest ei kaoks. Need lihtsalt tuleksid mujalt ja mitte tingimata parematest tingimustest. Küll aga saadaksime lähtuvalt enda õnnetundest oma raha teiste riikide tootjatele. Eestis oli 2023 aastal umbes 2,2 miljonit kodulindu. Lätis on neid ligi 4 miljonit. Leedus juba ligi 5 miljonit.
Tarbija ei pea teadma, mitu tundi kana päevas sööb, milline peab olema farmi temperatuur või valguspäeva pikkus, aga ta peaks teadma, et moraalne pidamisviis ei ole mustvalge. Vabapidamine ei ole automaatselt “õigeim”, intensiivne tootmine ei ole automaatselt “halb”. Mõlemal pidamisviisil on oma plussid ja miinused — sõltub teostusest, mitte sildist. Peame suutma teha vahet, kas tegemist on 10, 100, 1000 või sadade tuhandete lindudega farmis. Kui Läti firmas Balticovo on hinnanguliselt 3 – 4 miljoni kana, kas me kujutame ette kuidas neid pidada vabalt nii, et nad ei oleks stressis, et neil oleks kättesaadav vajalik toit, temperatuur, turvalisus.
Kujundlikult öeldes: vabapidamine on nagu jalgratas ja intensiivne tootmine nagu buss. Jalgratas on vabadus, aga ei vii kogu linnarahvast tööle, buss on suur ja vahel ebamugav, aga ilma selleta ei toimi ühiskond. Mõlemad on vajalikud, kui tahame, et kõik jõuaksid kohale.
Nüüd pisut ebamugavamast teemast. Alustan sellest, et loomade ja looduse kaitsmisega tuleb tegeleda, aga seda tuleb teha kasutades talupoja tarkust ehk tasakaalukust.
Loomakaitsega tegelevad MTÜ-d teevad palju head, aga nende kommunikatsioon on sageli üles ehitatud emotsioonile. See pole juhus. Paljud neist sõltuvad fondidest ja annetustest — ning emotsioon müüb. Mida dramaatilisem pilt, mida valjem loosung, seda rohkem tähelepanu ja toetust. See ei tee neid automaatselt pahatahtlikuks, kuid see tähendab, et nende sõnum ei ole alati tasakaalus. Nad ei pea vastutama toidujulgeoleku, hindade ega tootmise jätkusuutlikkuse eest. Nemad vastutavad oma kampaaniate edu eest.
Loomakaitse MTÜ-de tööriist on emotsioon – see toob annetusi ja tähelepanu. Riigi tööriist peab olema tasakaal – see tagab toidu, töö ja stabiilsuse.
Riik aga peab vastutama kõige eest korraga.
Seetõttu ei saa poliitika toetuda ainult emotsioonile. Toidujulgeolek ei ole emotsioon – see on riigi eksistentsi alus. Kui meid peaks tabama kriis, siis ei loe ilusad sildid „õnneliku kana munad“, Euroopa kampaaniad ega ka poliitilised loosungid. Loeb ainult see, kas meil on toit, tootmine ja stabiilne varustuskindlus.
Tasakaalukas lähenemine peab lubama erinevaid pidamisviise, toetama tootmise mitmekesisust ja andma tarbijale ausa info.
Tasakaal sünnib siis, kui süda ja mõistus töötavad koos. Emotsioon ütleb: loomadel peab olema hea. Ratsionaalsus lisab: toidul peab olema hind, mida inimesed jaksavad maksta.
Mõlemad on õiged. Ja just nende kahe kooseksisteerimine teeb võimalikuks, et Eesti toidulaud on täidetud — nii munade kui mõistmisega.
Merry Aart, EKRE