Kliimaministeerium avaldas hiljuti postituse, väites, et Eesti vajab energeetilise sõltumatuse saavutamiseks vaid 100 – 120 täiendavat tuulikut, mis mahtuvat “poolele Aegna saarele” ehk umbes 150 hektarile.
Vaatame neile “faktidele” korraks otsa, kasutades füüsikat, matemaatikat ja Sopi-Tootsi tuuletööstuse reaalset näidet:
𝗣𝗶𝗻𝗱𝗮𝗹𝗮 𝗺𝘂𝗶𝗻𝗮𝘀𝗷𝘂𝘁𝘁: Ministeerium väidab, et 100 – 120 tuulikut vajavad vaid 150 ha maad. 𝗥𝗲𝗮𝗮𝗹𝘀𝘂𝘀: 250 m kõrgused tuulikud (nagu Sopi-Tootsis) vajavad palju rohkem ruumi. Keskkonnaagentuuri analüüsi kohaselt vajab üksainus tuugen umbes 80-85 ha maad.
See tähendab, et Keskkonnaagentuuri loogika kohaselt vajavad 120 sellist tuulikut pigem 𝟵𝟲𝟬𝟬 𝗵𝗲𝗸𝘁𝗮𝗿𝗶𝘁 𝗺𝗮𝗮𝗱. Ministeeriumi “pool Aegna saart” on ilmselt arvutatud vaid vundamendialuse lapi järgi, mis on jäme eksitamine. Mitte kuidagi ei saa rootorid, mille läbimõõt on 160 meetrit, töötada maalapil, mille laius on 100 meetrit…
𝗔𝗲𝗴𝗻𝗮 𝘀𝗮𝗮𝗿 𝘃𝘀 𝗦𝗼𝗽𝗶-𝗧𝗼𝗼𝘁𝘀𝗶: Ministeerium võrdleb vajaminevat pinda poole Aegna saarega (saar on ca 300 ha, pool sellest 150 ha). 𝗩𝗼̃𝗿𝗱𝗹𝘂𝘀: Sopi-Tootsi tuulepark 38 tuugenga laiub aga ligi 𝟮𝟱𝟬𝟬 𝗵𝗲𝗸𝘁𝗮𝗿𝗶𝗹 (𝟮𝟱 𝗸𝗺²). Kuidas mahutada 120 tuulikut poolele Aegnale, kui ainuüksi üks olemasolev park on sellest üle 16 korra suurem? See võrdlus on pehmelt öeldes kohatu.
𝗧𝗮𝗮𝗻𝗶 “𝗲𝗲𝘀𝗸𝘂𝗷𝘂” 𝗺𝗮𝗻𝗶𝗽𝘂𝗹𝗮𝘁𝘀𝗶𝗼𝗼𝗻: Meile tuuakse eeskujuks Taani “7000 tuulikut” ja pindala sarnasust. 𝗙𝗮𝗸𝘁: Taani Energiaagentuuri registri (turbines.dk) andmetel on Taanis 6296 tuulikut, millest valdav osa (5666) on maismaal. Oluline vahe on aga mõõtmetes: enamik Taani maismaatuulikuid on vanema põlvkonna seadmed kogukõrgusega umbes 100 m. Eestis planeeritavad hiiglased on aga 250 – 290 m kõrged. Isegi paljude Taani suuremate meretuulikute tipukõrgus jääb 220 m juurde. Üks Sopi-Tootsi hiidtuulik ei ole võrreldav Taani keskmise tuulikuga, sest nende “kääbuste” keskkonnajalajälg ja mõju on kordades väiksem.
𝗝𝘂𝗵𝘂𝗲𝗹𝗲𝗸𝘁𝗿𝗶 𝗼𝗵𝘁𝗹𝗶𝗸 𝗽𝗶𝗶𝗿 𝗷𝗮 “𝗵𝗶𝗻𝗻𝗮𝗽𝗹𝗮𝘁𝗼𝗼”: Kliimaministeerium tugineb TalTechi arvutustele ja eeldab tuuleenergia doteerimist ehk maksumaksja toetust. Teisisõnu, raha tõstmist ühest taskust teise. Samal ajal hoiatavad majandusteadlased ja Eesti Pank, et oleme jõudmas piirini, kus täiendav juhitamatu elekter ei muuda lõpparvet enam odavamaks. 𝗙𝗮𝗸𝘁: Kui juhitamatut energiat (tuul, päike) on süsteemis üle 50%, jõuame “hinnaplatoole”. Iga järgmine tuulik nõuab ülikalleid investeeringuid võrgu tugevdamisse ja reservjaamadesse, mis peavad seisma valmis hetkeks, mil tuul ei puhu.
Eestis on taastuvenergia osakaal kodumaises toodangus juba täna 50% lähedal. Edasine laienemine ei langeta hinda, vaid tõstab hoopis võrgutasu ja taastuvenergia tasu, mille maksame kinni meie, tarbijad. Odav börsihind tuulise ilmaga on petlik, kui selle hoidmiseks vajalik süsteemikulu muudab meie igakuise elektriarve veelgi suuremaks.
On sügavalt piinlik, et riiklik institutsioon kasutab ametlikus kommunikatsioonis pooltõdesid ja “vundamendipõhist” pindala-arvutust, et maalida uutest tuuletööstustest märkamatuna näiv pilt.
Kodanikena ootame ausat ja läbipaistvat arutelu, mitte demagoogiat “poolele Aegna saarele” mahtuvast tööstusest, mis tegelikkuses kataks mõne väiksema valla.
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest
