Mõne aja eest oli ETV-s film “Reisisiht -pulm”, peaosades Keanu Reeves ja Winona Ryder, kes kehastasid kahte pulmakülalist. Naine rääkis mehele, et töötab asutuses, mis jälgib võrdsusprintsiibist kinnipidamist firmades, mees nimetas seda tööks pöördfašismi vallas. Kui naine tegi kord ühe repliigi ja mees sõnas, et see küll poliitkorrektne polnud, vastas naine: “Ma pole praegu tööl!”
Eelmisel nädalal kirjutas ERR ühest uuringust, kus noored olevat väidetavalt rääkinud probleemidest liberaalses ühiskonnas, LGBT-st, soolisest võrdsusest jne. Polnud võimalik aru saada, kas noored pidasid endid vankumatult “õigeteks”, kõrvalseisjateks või tunnistasid ennast ka pisut süüdi, aga muuhulgas räägiti sellest, et noormehed tegevat seksistlikke nalju.
Nüüd kirjutab BNS sellest, kuidas minister Erkki Keldo olevat sõna võtnud mingil soolise võrdsuse konverentsil ja nõudnud seda võrdsust. See on sama minister, kes koostas majandusministeeriumis geide kaitsmise viisaastakuplaani. Erkki Keldo on 35 aastat vana, ilmselt pole temal sugugi kaugel selja taga aeg, mil tema ise ka naisi “seksistlikult” käsitles, nüüd on ta tõeline vähemuste ja kõigi kurnatute kaitsja.
Siit tekib küsimus, et kui tõsiselt need ministrid ja muud naljaninad seda ideoloogiat võtavad. Poliitiline ruum on täis feministe, aga pole eriti näha, et nad tulihingeliselt Iraani naiste vabadusvõitlusele kaasa elaks. Kui, siis mugavustsoonist. Kõik võimupoliitikud on kõvad kliimavõitlejad, aga poeostud on neil kindlasti eranditult kõik kilesse pakitud ning autod rüüpavad mõnuga fossiilseid kütuseid.
Küsimus on seega: kas võimupoliitikud ise ka usuvad neid asju, mida nad propageerivad, või teevad nad kõike kaasa, sest nende poliitideoloogia nõuab seda ja peremees Brüsselis samuti? Kas Kristen Michal oleks “salliv”, kui Eduard Odinets himuralt tema kubet jõllitaks? Arvatavasti pole enamik liberaalseid poliitikuid siiski nii pervod kui on nende ideoloogia, vaid poliitkorrektsus nõuab imelik olemist.
Ilmselt on enamikul võimupoliitikutest siiski mingi silmaring olemas, nad ei ole kogu aeg klappidega ja kindlasti hoomavad nad sügaval sisemuses, et rohepööre on paras hüsteeria, ning nad loevad sellest, et tuulikud siiski ennast ära ei tasu ja see energeetika pole ei puhas ega odav. Miks nad seda poliitikat siis nii jäärapäiselt jätkavad? Või on nad siiski ideoloogilised hungveipingid? Või ei suuda nad viimases rohemohikaanlases, Euroopa Liidus, ikka veel liikuvast kliimalipikuga rahast näppe eemal hoida?
Väga tõenäoline on see, et osa võimupoliitikutest pole lollid, kuid nad on ideoloogiasõdurid, kuulavad Partei ja Brüsseli sõna, tulgu selleks kasvõi oma rahvas jalge alla tallata.
Teisipäeval tunnistas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Lenin (teadlik näpukas), et tuumaenergeetikast loobumine on strateegiliselt suur viga. See on tegelikult meeletult oluline nihe, ülestunnistus nii kõrgelt eurotasemelt, et rohehüsteeriaga mindi liiale. Mingil ajal võib Brüsselis alata “suur sula”.
Ja siis on kindel, et kõik Eesti reformierakondlased, kahesajatajad ja sotsid teatavad suure suuga, et nemad on kogu aeg olnud kliimaskeptikud…
Uued Uudised