Paljud Eesti inimesed suhtuvad skeptiliselt erakondade reitingutabelitesse ja see on arusaadav. Eriti just valimiste eel on reiting ülioluline, sest nn soo ehk kindla eelistuseta valijad on oluline grupp ja nemad hääletavad üldjuhul “võitjate” poolt ehk siis ei taha nad, et nende hääl kaotsi läheks. See loob eeldused populaarsusuuringute võltsimiseks ja Eesti poliitilist kultuuri(tust) arvestades ei maksa uuringufirmade erapooletusse väga uskuda.
Seda kinnitavad mitme uuringufirma esindajate üsnagi erapooliklikud arvamused, kui nad tulemusi kinnitavad, kahtlemiseks annab aluse meedia tuntav kallutatus ja see, et võimuparteid ei kohku tagasi võltsimistest. Hea näide on 2023. aasta Riigikogu valimised, mis kannavad selgeid valimistulemuste mõjutuse ja pettuste jälgi: EKRE vastu algatati täiesti alusetu “Prigožini skandaal”, mis mõjutas valijaid; Reformierakond varjas valimiskampaanias oma plaani suurteks maksutõusudeks ning meedia kaasabil varjati ka Slava Ukraini skandaali, mis avalikustamisel oleks Eesti 200 hävitanud juba enne valimisi. Kõik see kokku tähendab tohutut valimistulemuste võltsimist.
Nüüd täpsemalt ühest uuringust. Täitsin äsja ühe uuringufirma küsimustikku liikuvuse kohta ning sellest jäi miski kripeldama. Nimelt olen ma ühistranspordi tarbija ja panin selle igal pool ka kirja. Kuigi paaris küsimuses küsiti minult ka arvamust transpordi arengu kohta ja auto olemasolu, kujunes minu-poolseks tulemuseks välja niiöelda ühistranspordi-usku inimene.
Uuring aga ei avanud minu tausta. Mul pole kunagi olnud oma autot ja sugugi mitte seetõttu, et mul poleks lube või ma ei tahaks nelja ratast enda alla. Load mul on ja olen töötanud ka kutselise juhina, aga auto ostmist, õigemini ülalpidamist on mul alati takistanud materiaalne olukord (olin aastaid kolme lapsega üksikisa). Seega on minu ühistranspordi kasutamine tingitud just sellisest põhjusest.
Laias laastus aga annab minu täidetud küsimustik aluse liigitada mind autode vastaste ja ühistranspordi pooldajate leeri. Kuna Eestis on kliimavõitlus endiselt riiklik poliitika, siis on täiesti kindel, et antud uuringu tulemused kasutatakse ära just rohepöörde õigustamiseks ehk minu taust pannakse töötama selle kasuks – näete kui paljud inimesed kasutavad “teadlikult” ühistransporti ja on loobunud oma autost! Minu puhul on see täiesti vale: ma vihkan rohepööret ja tahaksin praegugi oma autot, sest mulle meeldib mööda Eestimaad reisida, ühistranspordiga on see väga vaevaline ja jalgrattaga on vahemaad liiga pikad.
Mis aga puutub uuringute võltsimistesse, siis need on väga selgelt nähtavad just tuuleparkide puhul, kus enamikus küsimustikes puudub “ma olen tuulikute vastu”, selle asemel aga on lahjemad või krõbedamad tuulikuvariandid. See annab lõpuks võimaluse väita, et inimesed on täiega tuulikute poolt, aga erinevate klauslitega.
Kui vaadata BNS-i uudiseid, siis torkab silmas, et tohutult on igasuguste uuringute tulemuste kommentaare. See annab aluse arvata, et uuringumaterjale kasutatakse ära poliitilise ja ideoloogilise mõjutamise jaoks, näidates, et ühiskond on üheks või teiseks arenguks valmis. Tegelikult on see võltstaust.
Tasub ka süveneda uuringutesse, mis näitavad toetust Euroopa Liidule. Üldprotsent on kõrge, aga kui vaadata üksikuid teemaküsimusi, siis on protsendid teised. Näiteks näeb seda, et 40% peab EL-i suureks probleemiks massimigratsiooni – see protsent on rüütatud sellisena, nagu kiidaksid inimesed EL-i poliitika heaks, aga on mures massirände pärast. Tegelikult näitab see arv, et 40 protsenti EL-i inimestest ei poolda Brüsseli rändepoliitikat.
Uuringutes ei peagi otsest võltsimist tegema, tulemusi saab suunata ka küsimustega, nagu eelpool selgus. Eesti valitsuse pidevat valetamist arvestades on väga tõenäoline, et uuringufirmad täidavad võimu tellimust, kuid nad võivad ka ise poliitiliselt kallutatud olla – kui mõni nende juhtidest võtab sõna, kumavad kohe läbi sümpaatiad ja antipaatiad.
Jüri Kukk, toimetaja