Üks inimene kirjutab sotsiaalmeedias: “Kui Eesti tuulikuid täis ehitada, ei ela siin enam keegi.” See on kibe tõde.
Tuulikud ei ole kindlasti kuidagi tervislikud, isegi visuaalne pilt silmapiirini turritavatest ja pöörlevatest tuulikutest tekitab ängistust, mõjudes vaimsele tervisele, ja kindlasti on tugevad ka muud meditsiinilised vastunäidustused. Vaevalt et on olemas kõrgete tuulikute vahel elavaid õnnelikke inimesi.
Vähe räägitakse sellest, kuidas tuulepargid mõjuvad negatiivselt kinnisvarahindadele, vähendades maakodude materiaalset väärtust. Siiski lahkuvad paljud ilmselt tuuleparkide lähedusest. Inimestest mahajäänud maa ei muutu sugugi tagasi looduseks, ta muutub Tšernobõli-sarnaseks rikutud tööstusmaastikuks.
Eestimaa ihusse on löödud rängad haavad. Vaadake vaid Harju-ja Raplamaa Rail Balticu ehitust! Tuuleparkide ehitamise käigus lisanduvad uued laiad elektriliinide alad ning läbi Eesti plaanitakse rajada ka vesinikutaristut ehk suurt toru Soomest Saksamaale. Inimesed jätkavad võitlust Nursipalu sõjamüra vastu, millele on lisandunud uus mõõde – Iraani sõda näitab, kui väga saavad kannatada rünnatavate sõjaliste objektide lähedal asuvad tsiviilalad.
Tallinna ja Harjumaale ehitatakse üha uusi uusasundusi, ilmselt selleks, et ellu viia Jüri Mõisa unistus pealinna koondunud Eestist. Ega teine Eesti seetõttu loodusalaks saa – see ehitatakse täis “rohetööstust”, mis hakkab kasu tooma mitte eesti rahvale, vaid võõrastele.
Venemaa okupeerib 5,2 protsenti Eesti Vabariigi territooriumist. Rohepöörde-teemaliste objektide okupatsiooni all on väidetavalt juba 5,9 protsenti ülejäänud Eestimaast.
Uued Uudised