Eestis, nagu kõigis Lääne “liberaalsetest demokraatiates”, mandub poliitiline kultuur kiiresti. Üks osa sellest on see, kui poliitiliste oponentide kõnedest rebitakse välja mingi lause või jupp sellest, antakse sellele täiesti teine sisu ja tähendus, ning siis lintšitakse autor täiesti meelevaldselt ja ebaõiglaselt.
Nii oli Varro Vooglaiu jutuga lipust Pikal Hermanil – arvatavasti teavad tema ründajadki väga hästi, et traditsionalistist poliitik ei mõelnud seda, et tal on täiesti ükspuha, milline lipp seal on. Pigem mõtles ta, et kui eestlastelt oma riigis kõik võimalused ära võetakse, on meiega ka rahvuslipu all olles lõpp.
Nüüd on uus skandaal küpsenud. BNS kirjutab: “Pärnu linnavolikogu Reformierakonna ja Isamaa fraktsioonide liikmed andsid üle umbusaldusavalduse Pärnu linnavolikogu esimehele Andrei Korobeinikule, kuna umbusaldajate hinnangul on Korobeiniku Eesti Vabariigi 108. aastapäeva kõnes esitatud seisukohad vastuolus Eesti riikluse aluspõhimõtetega.
Umbusalduse ajendiks sai Andrei Korobeiniku 23. veebruaril Pärnu Kontserdimajas peetud vabariigi aastapäeva kõnes kõlanud lause: „Iseseisvus ei ole väärtus omaette. Iseseisvus on väärtus ainult siis, kui sellest saavad osa kõik meie inimesed.“
„Eesti iseseisvusel ei ole tingimusi. Mitte mingit „ainult siis, kui“. /…/„Inimene, kes seab Eesti riiklikule iseseisvusele tingimusi, ei saa olla Pärnu linnavolikogu esimees,” ütles umbusaldusavalduse algatanud Pärnu linnavolikogu liige Annely Akkermann.
Kindlasti ei mõelnud Korobeinik seda, mida talle nüüd külge poogitakse, oponendid leidsid vaid mooduse, kuidas teda rünnata. Samas tegeleb “Kihnu mammi” Akkermann igapäevaselt eurodirektiivide pumpamisega Eesti seadusandlusesse, mis tõesti ja tegelikult ka kärbivad Eesti suveräänsust.
Eesti oli tõeliselt taasiseseisev aastatel 1991-2004, pärast seda on ta suveräänsust kogu aeg Brüsselisse loovutanud ja see protsess üha kiireneb. Mõnigi võib öelda, et me oleme suveräänsuse ise keskusesse delegeerinud, aga see ei muuda fakti, et me oleme paljuski iseotsustamisest loobunud. Brüssel otsustab juba sedagi, kuidas liikmesriigid valimisi läbi viivad (praegu Ungarit ja Sloveeniat rünnates), rääkimata sõnavabaduse piiramisest vihakõneseaduse nõudega, kliimameetmete ja migrantide pealesurumisest ja muust. Meie iseseisvus sulab nagu kevadine jää.
Akkermanni kodupartei Reformierakond venestab Eestit jõudsalt venekeelse odavtööjõu sisseveoga, riik muudetakse rahvusriigi asemel multikultuurseks venekeelseks europrovintsiks, maa kaetakse tuuleparkide ja railbaltikute tööstusmaastikuga, sündimus langeb kolinal ja väheseidki lapsi õhutatakse sugu muutma, traditsioonilisest perest ja lastest on tehtud liberaalse riigi vaenlased, põhiseaduse asemel on nüüd põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, mis viib selleni, et preambul eestlaste rahvusriigi säilitamise kohta enam ei kehti…
Kui jätta Reformierakond veel neljaks aastaks võimule, siis sinimustvalge lipp ehk veel lehvibki Pikal Hermanil, aga PÄRIS iseseisvust poliitoravate võimutsemise järel enam pole, see muutub rahvusatribuutikast hoolimata farsiks.
Tegelikult on Korobeinikul õigus: kui iseseisvusest ei saa osa kõik inimesed, eriti aga põlisrahvas eestlased, siis seda tegelikult ei ole. Paljast deklareerimisest jääb väheks. Haiiti on iseseisev aastast 1804, aga riiki valitsevad sisuliselt kurjategijate klannid. Libeeria iseseisvus 1847. aastal, aga elas alles hiljuti üle mitu genotsiidi-laadset kodusõda. Lõuna-Sudaan sõdis 1972. aastast saati, et saavutada iseseisvus Sudaanist ja 2011. aastal selle saavutanuna peab tänaseni kodusõda.
Iseseisvus on tõesti väärtus vaid siis, kui rahvas sellest kasu saab. Haiitilased pole enam kui 200 aastat sisuliselt oma riigist rahuldust saanud. Ka Eestis toimuvad Reformierakonna juhtimisel kõik arenguprotsessid võõraste, mitte eestlaste kasuks. Minister Andres Sutt väidab ikka, et võõrtööjõudu on vaja “väärtuste loomiseks” – kui aga Eesti aetakse võõraid nii täis, nagu Saksamaa või Rootsi, siis naudivad neid väärtusi hoopis teised, ja Eesti läheb endiselt just seda rada, mis on Lääne-Euroopa tupikusse viinud.
Viimane kord, kus eesti rahvalt arvamust küsiti, oli Euroopa Liiduga liitumise referendum 2003. aastal, pärast seda on kõik üle rahva peade tehtud: kooseluseadus, pagulaskvoodid, kliimameetmed, koroonapiirangud, Ukraina abistamine – kunagi pole isegi mitte diskussiooni algatatud. Reformierakond ei rääkinud 2023. aasta valimiste eel rahvale isegi mitte oma kavatsusest tõsta maksukoormus taevasse.
Vormiliselt on Eesti riik endiselt iseseisev, aga fakt on see, et rahvas ei otsusta enam midagi ja ka riik euroliidus mitte. Iseseisvus tuleb taastada, Laulev revolutsioon, mille eesmärgid Reformierakond maha müüs, tuleb uuesti eesmärgiks võtta…
Mis iseseisvusest sa räägid, Akkermann? Sinu partei jaoks on see nagunii pokkerimäng Brüsseli kaardilauas. Meie nõudsime aastatel 1987-1991 NLKP venestamispoliitika lõpetamist, teie Andres Sutt alustas sellega uuesti…
Uued Uudised